Riho Sild naudib palgatööd

Kuus aastat tagasi ka riiklikuks kütusemagnaadiks ristitud Riho Sild sõidab endiselt 1992. aasta väljalaske Volvo 940ga. Auto sai ta siis, kui asus Soome kütusefirma Neste esindajana 1993. aastal Valgevene projekti juhtima. «Auto on nii heas korras, et pole tahtnud seda välja vahetada,» räägib eestlane Volvo kohta, mille läbisõidetud kilomeetrite arv on 300 000.

Praegugi tuleb endisel tippjuhil Neste Oil Eesti Tallinnas asuvast peakontorist teha väljasõite Valgevenesse ja Ukrainasse, kus asuvad Neste tulevased turud. «Valgevenes me aktiivset tegevust ei jätka,» lausub Sild. «Meil on seal küll firma olemas, kuid see on konserveeritud.»

Sild põhjendab Neste otsust Valgevene projekt seisma panna riigi poliitiliste ja majanduslike riskidega. «Võib otse öelda, et võim on seal ettevõtlusevaenulik,» ütleb kaks aastat tagasi Valgevenest lahkunud kütusespetsialist.

Sild vastutab praegu Neste turuanalüüside eest Balti riikide, Valgevene, Ukraina, Poola ja Venemaa kütuseturu kohta. Ta koostab analüüse nii Neste Marketing Co-le kui ka Fortumi planeerimise ja strateegia osakonnale. Selle töö peal on ta Nestes ainus.

«Mulle on kogu aeg rõõmu teinud, et Eesti asjad on läinud väga hästi,» räägib ligi kümme aastat Eesti kütuseäris toimuvaga kursis olnud mees. Ta ei süüdista ka Savisaare, Vähi ega Laari valitsusi selle eest, et Eesti Kütust sunniti Eesti iseseisvumise järel andma põllumeeste traktoritele ja elanikele hoonete kütmiseks tasuta kütust. «Need olid hädalahendused,» tunnistab Sild.

Eesti Kütuse pankrotti mineku alged olid tema sõnul olemas juba 1993. aastal, kui riik määras Eesti Kütuse jaoks kindlaks bensiini hinna ega võimaldanud ettevõttel kasumit teenida. Samas tunnistab ta, et suure riikliku kütusefirma omamine on Eesti oludes kahtlane. Ta toob näiteks Lätis tegutseva Latvijas Nafta, kes ei suuda enam olulist mõju kohalikule kütuseturule osutada. Leedu riiklikul naftafirmal Lietuvos Kuras on küll 130 bensiinijaama, kuid ettevõtte erastamine läheb vaevaliselt, sest riik tahab ostjale maha müüa kõiki suurfirma tanklaid, millest osa pole eraomanikul mõtet pidada.

Neste ja Statoili ühisfirma kohta Balti turul ütleb Sild, et see uudis polnud suur üllatus. Neste ja Statoil on ka varem head koostööd teinud, põhjendab ta. «Konkurents läheb küll väiksemaks, kuid dramaatilist muutust ühelgi kohalikul turul ei toimu,» prognoosib Sild.

Võrreldes Läti, Leedu, Venemaa ja Poolaga on Statoili ja Neste turuosa Eestis kõige suurem. Venemaal Peterburis on Nestel 25 teenindusjaama, Statoilil on seevastu Poolas korralik turuosa umbes saja bensiinijaamaga, räägib Sild. «Kõige keerulisem on ühisfirmal kindlasti Venemaal,» lausub ta. «Kolmel Balti riigil suurt vahet ei ole, nad on kõik enam-vähem samas staadiumis.»

Sild väidab, et töö naftavaldkonnas pole talle kunagi tüütavaks muutunud. Ta ütleb, et ei otsi elult suuri seiklusi, kuigi neli aastat Valgevenes seda pakkusid. «Olin seni tegelenud operatiivse tööga ja mul polnud võimalust süveneda kütuseturu arengutesse,» räägib ta praeguste tööülesannete ahvatlusest.

Sild leiab, et ta ei kuulu ühiskonna 15 protsendi hulka, kellel on omanikuks olemise eeldused. Ta ei suuda senini mõista kümmekond aastat tagasi tööstuse ja energeetika ministeeriumis öeldut, et tal pole mõtet eraalgatusliku kütusefirma loomisele kaasa aidata, kui ta ise sellest mingit kasu ei saa.

«Mind pole üheski ametis kunagi ähvardatud,» kinnitab Sild vastuseks küsimusele, kas tema elu kallale on kiputud. «Ainuke ähvardus on olnud see, et me laseme su lahti.»