Disaini tarbija tuleb maailmast üles leida

Margus Triibmann lõpetas Tallinna 46. keskkooli kunstiklassi. Pea pooled klassikaaslased suundusid kunstiakadeemiasse (toonane ERKI) ja selline plaan oli ka Triibmannil, sooviks omandada arhitekti elukutse. Kodused vestlused suunasid teda aga kasulikuma eriala poole. Hiljem, kui tahtmine jõus, saab ju õppida seda, mis endale omasem tundub. Nii astus Triibmann tehnikaülikooli ja sai ehitusinseneriks, kirjutab 27. oktoobril ilmunud Äripäeva ajakiri Sisustaja.

Ülikooli lõpetamise järel toimusid aga suured ühiskondlikud muutused ja arhitektuur jäigi vaid plaaniks. “Tuli 1991. aasta ja kõik muutus. Hakati teist jumalat teenima – rublajumalat,” meenutab Triibmann. Samas lävis mees tihedalt endiste klassikaaslastega ja püsis nii seltskonnas, kus loodi reklaami- ja disainibüroosid. Sestap pole ka imestada, et ehitusinsener ühel hetkel disainibüroo rajas.

Disainerlikud katsetused

Eristu või sure

Tootearenduses peab Triibmann oluliseks eristumist. “On see siis mõni esteetiline, tehniline eripära või mõni muu leid. Selleta oled sa märkamatu üüratu hulga samasuguste seas ja ilmselt ei ole sul lootust.” See tarkus pärineb Rein Taageperalt, kes 90ndatel tuli vabast maailmast siia tarkusi jagama. “Ühes usutluses tõi ta näite kitarrist. Maailmas teatakse põhiliselt kuuekeelelist kitarri. Pole mõtet proovida luua veel ühte samasugust kitarri. Tuleks hoopis proovida luua midagi teistsugust, mis kinnistab maailmale tänu oma erisusele ka tema loomise geograafilise asukoha. Nii nagu see on juhtunud Hawaii kitarriga. Eristu või sure,” tõdeb Triibmann.

Keha3 üks menukamaid tooteid on jalgrattahoidja, mis sai disainiauhinna Bruno ning mida on müüdud Euroopas, USAs ning millele viimati tuli hinnapäringuid Oahu saarelt Hawaiilt ning Austraaliast. Triibmanni sõnul tuleb toote lai kõlapind disainiblogidest. “Tütar Triinu saadab meie tooteid blogidesse ja nende kaudu on tulnud päringuid. Maailm on suur ja paistab, et igale tootele, mis vastab teatud kriteeriumidele, on olemas tarbija. See tuleb üles leida ja 20. sajandi ime, internet, on siin suureks abiks,” sõnab ta. Blogi fenomen kannustas Triibmanni viima Keha3 tooteid ka digitaalsesse messikeskkonda ArchiExpo. “Kallis nagu vanakurat, aga äkki töötab,” mõtiskleb Triibmann.

Moto ja purjed viivad hetkeks eemale

Praegu kujundab Triibmanni vaba aega suuresti kolmekuune poeg Pärt Pähkel. Tema järel on olulisel kohal mootorrattarännakud, endiste klassivendadega seilamine ja reisimine. Samas ei suuda disainer end tööst välja lülitada ka vabal ajal. “Ilmselt on paralleelselt igapäevatoimetustega mõttemaailmas mingi oma tempoga kulgev hoovus, mis autonoomselt tegeleb disainiteemadega,” arutleb ta.

Triibmanni unistustes peab ta kunagi pensionipõlve nii, et pole seotud ei esimese, teise ega kolmanda pensionisambaga. Eeskujuks on lood Skandinaavia pereettevõtetest, kus tööpäeva hakul lülitatakse krundiservas asuvas töökojas sisse programmjuhitavad pingid, mis alustavad järjekordse partii detailide toomist suurele kontoritarbeid tootvale ettevõttele. Detailideks näiteks auguraudade lõikesilindrid.

“Miks ei võiks need olla ka omaloodud tooted, mis aitavad väärikalt oma eluõhtut veeretada? Sarnane mikroettevõtete armee leevendaks survet vananeva elanikkonnaga riigi sotsiaalprobleemidele ja aitaks kaasa särava portselannaeratusega elanikkonna tekkele,” fantaseerib Triibmann. Sinna on veel omajagu aega ja selleks on vaja ka omajagu vaeva näha.