Ainult surnud kala läheb vooluga kaasa

Kui juba hetkeks tundus, et andmetöötluse ja kaardistuse tulemusena hakkavadki ettevõtted aduma ja võtma suuremat vastutust oma mõjude eest, siis õige pea tekkis sellest vaid „kohustusliku bürokraatliku raporteerimise“ kuvand. Pahameel oli järgmisel ringil, ja taas õigustatult. Euroopas tegutsevad ettevõtted võisid tunda, et neile surutakse peale kohustus tegeleda millegagi, mida nad vabatahtlikult ei teeks. Neile tutvustati uusi mõõdikuid ja andmeridu, mis ei kuulunud nende igapäevatöö hulka ning tundusid tüütu kohustusena. Ka osa Eesti ettevõtete hulgas levis arvamus, et kestlikkusaruandlus on midagi, mida teha käsu peale ja linnukese pärast.

Kuigi raporteerimise eesmärk peaks olema olulise teabe kogumine, struktureerimine ja edastamine otsuste toetamiseks, edusammude jälgimiseks ja läbipaistvuse tagamiseks, leiti hoopis, et raporteerimine on lihtsalt järjekordne kohustus. Jäime kinni üksikutesse mõõdikutesse – näiteks sellesse, et Eesti kasvuhoonegaaside heitkogused ei ületa veamarginaali ning ulatuvad vaid 0,055 protsendini kogu maailma kasvuhoonegaaside heitkogustest. Me ei mõjuta midagi, me ei tähenda midagi.

Süvenes arvamus, et suures pildis ei ole meie ettevõtted kestlikkusnäitajate mõjutajatena maailma ega Euroopa kontekstis olulised ning kui ettevõtted pole olulised, pole ka me ise üksikisikutena olulised. Väita aga, et me ise või meie lapsed ei ole olulised, on märgatavalt ebamugavam ja vähem populaarne, kui öelda, et meie kasvuhoonegaaside heitkogused jäävad alla veamäära või et tehku me, mis me teeme, kuid Hiina tossutab ikka rohkem.

Ettevõtteid suunati kaardistama oma keskkonnaalaseid riske, mõjusid ja võimalusi ning siis viimasel hetkel öeldi, et ärgem seda siiski tehkem, see on ühiskonnale liiga koormav. Selliste sõnumite edasi-tagasi andmine tekitab ka kõige tugevamates ujujates kokkuvõttes rammestust.

Kas Euroopa suund kestlikkusaruande kohustust oluliselt kärpida on lõpuks õige või mitte, seda saavad otsustada järeltulevad põlved. Meie ettevõtetel on praegu veel võimalik teha valik, kas kestlikkuse teemadega süvenenult tegelemine tagab pikaajalise konkurentsivõime, usaldusväärsed tarneahelad, väärtustatud väärtuslikud töötajad ja väiksemad riskid. Kui see on meie ühiskonnas vastuvoolu ujumise musternäidis, siis selliste kaladega soovin ka mina koos ujuda, mitte surnud kalana vooluga kaasa minna.