Graafik, mis paljastab USA-Hiina kaubandussõja tuuma

Lisaks sellele pole Hiina pärast tööstustootmise ülesehitamist liikunud niivõrd tarbijatele suunatud majanduse poole. Selle asemel on keskendutud hoopis kõrgelt arenenud ja tehnoloogiatel põhineva tööstusliku võimekuse parandamisele.

USA president Donald Trump on öelnud: „Valmistage oma tooted USAs ja siis ei maksa te ühtegi tariifi.“ See annab indikatsiooni, et kaubandussõja üks peamisi eesmärke on tuua tootmine tagasi Ühendriikidesse.

Deutsche Banki uuringute strateeg Jim Reid ütles, et Hiinaga saab kaubandussõda oleme arvatavasti pikaajalisem kui näiteks Mehhiko või Kanadaga. Turud ei ole selleks pikaajaliseks vastasseisuks tema sõnul valmis.

Kuidas mõjutavad tariifid aga inflatsiooni? Seni on reaalselt kehtima hakanud Hiina kaupadele kehtestatud 10protsendiline tollitariif. See tähendab, et kõik USA ettevõtted ja indiviidid, kes kaupu Hiinast impordivad, peavad nende pealt maksma 10 protsenti maksu.

Oletame, et USA ettevõte impordib Hiinast toote valmistamiseks vajaminevaid komponente 100 000 dollari eest. Kui tariifid juurde lisada, kerkivad kulud 110 000 dollarini. Koheselt tekib küsimus, kes lisanduva kulu kinni maksab? Otseselt maksab tariifi muidugi ettevõte, kes kaupu importis. Reaalsuses tähendavad tariifid aga seda, et ettevõtte kulud kasvavad ning kui hinnad jäetakse samaks, väheneb kasumimarginaal (halvemal juhul muutub äritegevus kahjumlikuks). Muidugi on ka võimalus, et kui kasumimarginaalid on piisavad, siis ettevõte hinda ei tõsta. Sellisel juhul väheneb lihtsalt kasumlikkus. Teine võimalus on see, et osa hinnatõusust neelab alla ettevõte ning osa tarbija, mis tähendab, et toote hinnatõusus kajastub vaid osa makstavatest tariifidest. Kolmas võimalus on see, et tariifide kulu kantakse täielikult üle tarbijale.

See, millise tee ettevõte valib, sõltub sellest, milline on toode ja kuivõrd palju hinnatõus nõudlust mõjutab. Kui hinnatõus on liiga suur, võib tarbija otsida odavama alternatiivi või jätta ostu üldse sooritamata.

Näiteks impordib USA umbes 60 protsenti riigis tarbitavatest värsketest puuviljadest ning sellest omakorda pool tuleb Mehhikost, kus 25protsendiliste tariifide kehtestamine lükati veebruari alguses 30 päeva võrra edasi. Puuviljad on lühema säilimisajaga kui teised tooted ning neid on seetõttu mujalt maailmast kulukam ja keerulisem sisse vedada. Kuna kaup rikneb suhteliselt kiiresti ning toidupoodide marginaalid on väga kitsad, siis arvatavasti kantakse tariifid suures osas tarbijale üle. Pika säilivusajaga toodete puhul on olukord veidi teine, sest neid on lihtsam mujalt transportida ja varundada.

Kui mõni tootmisettevõte otsustab tariifide tõttu tootmise kodumaale tuua, kaasnevad sellega mitmed kulud. Esiteks on teistes riikides tehaste ja tootmisüksuste sulgemine kulukas, teiseks kulub kapitali ka uute tehaste rajamiseks kodumaal. Samuti on tootmiskulud USAs tõenäoliselt kõrgemad, mis suurendab toodete omahinda veelgi.

Võtame näiteks autotootjad. Autoosade valmistamine Hiinas või Mehhikos on enamus juhtudel tunduvalt odavam, mis on ka põhjus, miks suur osa lääne ettevõtete tootmisest on viidud peamiselt Aasiasse.

Seega on tariifid oma olemuselt inflatsioonilised ning tõstavad hindu eelkõige kodumaiste tarbijate jaoks. Küll aga võib see olla efektiivne strateegia selleks, et maksutulusid suurendada ning tootmine ning töökohad riiki tagasi tuua.