Kliimakriis ähvardab ka Eesti ettevõtteid – kas oled riskideks valmis?

Teel kliimaneutraalseks tuleb kasvuhoonegaaside heidet vähendada kõigis valdkondades ja see toob kaasa erinevaid nõudeid ja regulatsioone. „Ettevõtted võivad seista silmitsi näiteks regulatiivsete nõuetega nagu kõrgemad CO₂ tasud, mis tõstavad tootmiskulusid. Samuti sunnib rohetehnoloogia arendamine ja levik ettevõtteid investeerima uutesse tehnoloogiatesse, et püsida konkurentsis ja vastata rangematele keskkonnanõuetele,“ selgitas nõustamisagentuuri Sustinere keskkonnaekspert. Lisaks tuleb arvestada muutnud turu ja tarbijate eelistustega. Bányász sõnul oodatakse üha enam keskkonnasõbralikumaid ja jätkusuutlikumaid lahendusi. Ilmekaks näiteks Eestis on tema sõnul põlevkivist sõltuv energiasektor, mis peab tegema olulisi ümberkorraldusi ja investeeringuid puhtamatesse energiaallikatesse.

Ülemineku- ja füüsilised kliimariskid on omavahel tihedalt põimunud ja seega tuleb riske analüüsides arvestada mõlemaga, sest need avaldavad ettevõtte tegevusele otsest mõju. Kliimamuutustest tingitult võivad muutuda ressursid kallimaks või raskemini kättesaadavaks, mõjutades seeläbi nii tootmisprotsesse kui ka toodete ja teenuste hinda. Põuaperioodid võivad tõsta vee- ja põllumajandussaaduste hinda, samas kui tormid ja looduskatastroofid võivad häirida tarneahelaid ja kahjustada tootmisvõimsusi. „Kliimariskid ei ole midagi abstraktset, näiteks põua- ja üleujutusperioodid on jõudnud ka Eestisse, samuti on sagenenud kuumalained,“ rääkis Bányász.

Riskide maandamine võib olla kulukas, kuid aitab hoida ära hilisemaid suuremaid kahjusid, kui teha aegsasti vajalikke muudatusi ja kohaneda uute oludega. Paljudel puhkudel võivad muudatused luua ka uusi ärivõimalusi, nagu uute innovaatiliste toodete ja teenuste arendamine või energiatõhususe suurendamine. „Vajadus kliimariske analüüsida jõuab ettevõteteni erinevalt. Suurettevõtted peavad kliimariskidega tegelemise kohta aru andma lähtuvalt kestlikkusaruandluse direktiivist, väikeste ja keskmiste ettevõteteni jõuab vajadusi tihtipeale pankade nõudel või tarneahela partneritest tingitult,“ tõdes Bányász.

Ajal, mil nõudeid tuleb aina juurde, võib olla kerge kaotada fookust, kuid samal ajal on võimalus regulatsioonides näha ka suunavat kasutegurit ning keskenduda sisule ja integreerida vajalikud tegevused olemasolevatesse protsessidesse. „Kliimariskide hindamine peaks olema üks riskijuhtimise element, mis on seotud samamoodi ettevõtte äritegevusega tervikuna nagu finants- või tarneriskide maandamine. Kliimariske tuleks käsitleda nagu iga teist olulist äririski, sest mõju ettevõtte finantstulemustele ja pikaajalisele kestlikkusele on reaalne,“ rõhutas Bányász.

Keskkonnaeksperdi sõnul on ettevõtted teatud riske küll tuvastanud, nagu näiteks tarnekindlus, ja hindavad neid ka järjepidevalt, ent nad ei ole sageli loonud seost kliimamuutustest tulenevate riskidega. Samuti osatakse märgata, mida teeb CO₂. hind Euroopa turul ja raporteeritakse kasvuhoonegaaside jalajälge, ent teemasid ei viida niivõrd kokku pikaaegsete trendidega. Seda ilmestab ka Sustinere hiljaaegu läbi viidud uuring, kus vaadati kestlikkusaruandluse direktiivi täitmise kohustusega ettevõtete aruandeid, millest järeldus, et vaid alla 10 protsendi ettevõtetest on kliimariske üldse käsitlenud. Vaata Sustinere kestlikkusaruandluse uuringut SIIT.

Kliimariskide hindamise esimene samm on võimalike riskide tuvastamine ning selleks tuleb kaardistada ettevõtte tegevused ja väärtusahela kõige kriitilisemad lülid, samuti füüsiliste varade asukohad. „Kui ettevõtte tootmisüksused on näiteks üleujutustele või tormidele vastuvõtlikes piirkondades, tuleb neid eriti hoolikalt hinnata. Selline lähenemine aitab mõista, kui haavatav on ettevõtte tegevus ja väärtusahel kliimaga seotud riskidele,“ rääkis Bányász. Kliimariskide hindamist oskavad tema sõnul järjest paremini tähtsustada näiteks finants- ja kinnisvarasektor, kelle hallata on väga erisugused portfellid.

Ühe tõhusa tööriistana kliimariskide hindamiseks toob Bányász välja stsenaariumianalüüsi, mis võimaldab hinnata kliimariskide mõju ja sagedust, lähtudes erinevatest võimalikest tulevikustsenaariumidest. Nii võib stsenaariumianalüüs uurida, kuidas mõjutab ettevõtte tegevust globaalse keskmise temperatuuri tõus näiteks 1,5°C, 2°C või isegi 4°C võrra. „Stsenaariumianalüüs aitab hinnata ettevõtte või tema tarneahela vastuvõtlikkust nii lühikeses, kesk-pikas kui ka pikas plaanis. Meetodi suur eelis on, et see võtab arvesse mitmesuguseid arengustsenaariumeid, vähendades seeläbi riskiohtu, et mõni oluline tegur jääks märkamata ega oleks alahinnatud.“

Ühe olulise tööriistana märgib Bányász ära ka TCFD rahvusvahelise raamistiku, mis on avaldanud soovitused ettevõtetele ja finantsasutustele kliimamõjude teadlikuksjuhtimiseks. TCFD raamistiku üheks peamiseks osaks on kliimariskide hindamine kogu oma tegevuse ulatuses, arvestades sealhulgas nende mõju finantsnäitajatele.