Tootmisettevõtted saavad toetust esimeste kestlikkussammude astumisel

Esmalt on hea panna paika prioriteedid – teha selgeks, millised kestlikkuse teemad on konkreetse ärisuuna spetsiifikat silmas pidades asjakohased ehk millega tasub tegeleda maksimaalse mõju saavutamiseks. „Värvitootmise ettevõttes on jäätmete puudulik majandamine suur äririsk, aga kui näiteks pank oma põhimõju ja prioriteedina asub kontoripaberi mahtu haldama, siis see ei ole selgelt tõsiseltvõetav,“ ütleb Kaljula.

Heaks uudiseks on, et tootmisettevõtetele paneb olulisemate mõjukohtade tuvastamiseks ja hilisemaks kestlikkustegevuste elluviimiseks õla alla EISi rohetoetuse meede ehk tootmisettevõtja ärimudeli muutmise toetusmeede, mille taotlemisel on Sustinere Kaljula juhtimisel abiks olnud juba kaheksale ettevõttele. Kasu on näha juba praegu: „Ekspertide kaasatus suurendas kahtlemata arutelude sisukust ja erinevate valdkondade kaastust tegevuskava loomisel. Saime omavahelisi ideid jagada, argumenteerida ja jõudsime kestlikkuse teemade elluviimiseks ühise arusaamani,“ kirjeldab oma kogemust metalluste tootja Tammer OÜ kvaliteedijuht Anu Marmor.

Oluliste mõjude kaardistamisel võib Kaljula sõnul lähtuda näiteks CSRD kahese olulisuse (double materiality) hindamise raamistikust. Sellest võivad rohkemal või vähemal määral lähtuda ka need, kellele aruandluskohustus ise ei rakendu, kuivõrd metoodika on lihtsasti ettevõtte vajadustele kohandatav. Samas raamistik oma põhjaliku teemakäsitlusega (direktiivis jagunevad keskkonna, sotsiaalse ja juhtimisega seotud teemad 37 alateemaks) annab suuna ettevõtte olukorra laiemaks lahtimõtestamiseks. Loetelus esindatud teemad annavad palju suurema pildi tegevustest, kui seda on juba elementaarseks hügieeniküsimuseks saanud kasvuhoonegaaside heitmete mõõtmine või jäätmete liigiti kogumine.

Metoodika kohaselt hinnatakse ettevõtte väärtusahelaüleselt, millised on ettevõtte tegevusest tulenevad mõjud väljapoole (inside-out) ning millised on välisest keskkonnast tulenevad riskid ja võimalused ettevõtte äritegevusele (outside-in). „Neid mõjusid tuleks hinnata ka ettevõtte sidusrühmade (kliendid, töötajad, tarnijad, finantseerijad jne) vaatest ja ootustest lähtuvalt – olgu siis infoallikaks mõni ankeet, märgise või sertifikaadi olemasolu või partneri kestlikkusaruanne,“ selgitab Kaljula.

Kahemõõtmeline lähenemine aitab selgitada välja prioriteedid, mis arvestavad ka ärihuvidega. „Arusaadavalt ei ole kõik 37 alateemat kõigile ettevõtetele ühtviisi ja samaväärselt olulised,“ ütleb Kaljula. Hindamise lõpptulemusena sünnibki konkreetne prioriteetide nimekiri, mis aitab edasistesse tegevustesse ressursse suunata läbimõeldult ja ettevõttele sobivas tempos.

Roheauditi ja -teekaardi koostamisega kevadel lõpetanud mööblidetailide tootmisettevõtte Plaat Detail OÜ juhatuse liige Jaen Uussalu kinnitab, et kestlikkusteemade süsteemne läbimõtlemine toetusmeetme raames oli hädavajalik. „Konkurentsivõime tõstmiseks rahvusvahelistel turgudel, muu hulgas tingimustes, kus madal hind ei ole enam Eesti tugevus, peame otsima enda eelist ja lisandväärtust roheteemades,“ ütleb Uussalu.

Fookuse seadmine ja tegevuskava koostamine on ühe ettevõtte kestlikkusteekonnal siiski vaid esimene samm ning tulemuste nägemiseks on vaja ettevõttesiseselt selgelt jagada vastutus kestlikkuskaalutluse lõimimiseks igapäevasesse praktikasse. „Sustinere algusaastatel olid kestlikkusteemad eelkõige kommunikatsiooni- ja personalijuhtide laual,“ ütleb Kaljula. Levinud praktika kohaselt on ettevõtetes tihti „rohenäpud“ (aktivistid), kellel on kestlikkuse vastu isiklik huvi ja kes neid teemasid oma põhitöö kõrvalt püüavad pildil hoida.

Kaljula sõnul võib aga olenevalt prioriteetidest ja äritegevuslikest eeldustest n-ö õhinapõhisusest ühel hetkel väheks jääda, eriti juhtudel, kui nendel töötajatel puudub mandaat teha strateegilisi otsuseid või puuduvad ressursid muutuste elluviimiseks. „Lõpuks peab vastutus olema juhtkonnal,“ lisab ta.

Viimased 3-4 aastat ongi Kaljula sõnul Sustinere partneriteks juba enamjaolt ettevõtete otsustajad – finantsjuhid, kvaliteedijuhid, investorsuhete juhid ning keskkonnajuhid, väiksemates ettevõtetes ka tegevjuhid ise. See aitab kindlustada, et head ideed ei jää vaid sahtlisse tolmu koguma ja kestlikkusambitsioonid jõuavad ka ettevõtte üldisesse äristrateegiasse. Silen OÜ juhatuse esimehe Endrus Arge sõnul on ekspertide kaasamine kestlikkusteemade strateegilisse arendusse olnud väga kasulik. „Kuigi kestlik mõtteviis on Sileni DNAs, ei saa me ennast siiski ekspertideks nimetada ja suure kogemusega spetsialistide kaasamine aitas meid teekaardi loomisele palju teadlikumalt ning süsteemsemalt läheneda. Koostöö tulemuseks on väga selge, konkreetne ja üheselt mõistetav tegevuskava Sileni tiimile oma ambitsioonikate eesmärkide poole liikumiseks,” ütleb ta.

Kaljula kogemus on näidanud, et kuigi ettevõtete valmisolek ja tase on kestlikkusteemadega tegelemisel erinev, on kõigi jaoks võimalik leida sobiv lahendus. „On ettevõtteid, kes on iseseisvalt teemadega edukalt juba tegutsenud ja soovivad tuge, et luua süsteemsus. Kuid on ka neid, kes püüavad alles aru saada, mis võimalused neil üldse kestlikkuse valdkonnas on,“ ütleb ta. Roheaudit ja -teekaart võimaldavad hinnata nii ettevõtte praegust keskkonnajalajälge, saada täiendkoolitust, konsultatsioone, tuge sertifikaatide taotlemisel, aga ka põhivara soetamisel või täiendamisel, näiteks eesmärgiga ressursikasutust optimeerida. EISi toetuse abil saab ka planeeritud tegevusi ellu viia.