Piletimüügigasell sihib uut turgu: seal tuleb varsti demograafiline plahvatus

Iseteeninduslik piletimüügiplatvorm Fienta loodi 2014. aastal Lasseroni sõnul vajadusest pakkuda sündmuskorraldajatest sõpradele võimalust müüa oma üritustele pileteid. Nimi Fienta on muideks kombinatsioon mitmest sõnast, nagu näiteks “friends”, “family”, “festival”, “fun”, “fiesta”. Ühel hetkel arenes aga hobiäri iduettevõtteks, millele andis tõuke piletimüügiäris valitsenud monopol. “Mulle tundus, et nüüd aitab. Seni on kestnud monopol, mis ennast ei arenda, ja hinnad on kõrged,” meenutas Lasseron.

Seejärel algaski tugev tootearendus, mida saatsid väljakutsed, kuna valitud oli teadlikult väga lai sihtrühm, kelle vajadused ja ootused erinesid seinast seina. Kiire gasellilik kasv algas just pärast koroonapandeemiat, sest kriis andis võimaluse pakkuda ka online-ülekannete müüki. Fienta kasv on olnud aga üdini orgaaniline, väliskapitali ei ole ettevõte kaasanud kordagi. “Kas me kavatseme seda teha? Ei ütle ja nii on,” jääb Lasseron salapäraseks.

Fiental on ka ühiskondlik missioon. “Me tahame saavutada seda, et piletimüügi puhul kaoks lisatasu. Nii nagu mis iganes teiste kaupade puhul,” ütleb Amon.

Eestis on järjest enam elavnenud piletite järelmüük, seda enamjaolt Facebooki gruppides. Tihtipeale ostetakse pileteid kokku ka hulgi ja müüakse kallimalt edasi. Kuhu me niiviisi jõuame? “Ma ütleks, et me jõuame teistele riikidele järgi,” tõdeb Lasseron. Kusjuures Eestis ei olegi veel see probleem nii suureks paisunud tänu turu väiksusele, kuid Euroopas ja maailmas laiemalt on järelmüügiturul ostelda ohtlikum, sest spetsiaalsetele järelmüügiplatvormidele vaatamata liigub seal ka rohkem pettureid.

Lasseron toob välja, et mujal maailmas on spetsiaalsed järelmüügiplatvormid (nt StubHub), mis integreeruvad piletite väljastajatega, et tagada müüdud piletite kehtetuks tunnistamine ja uute müümine uuele omanikule. Eesti piletiturg ei ole aga piisavalt suur, et mõni järelmüügiplatvorm saaks siin olla äriliselt elujõuline ja iseseisva platvormina toimetada. Kui aga keegi sooviks luua järelmüügiplatvormi Eestis, peaks see olema piletimüügiplatvormidest iseseisev ja neutraalne osapool.

Järelmüügiga esineb mitu riski, näiteks võidakse ühte piletit müüa mitmele inimesele või moonutatakse igale piletile unikaalset QR-koodi. Amon näeb aga järelmüügil toimuvaid oste kui kahe inimese vahelist tehingut, sarnaselt tavakaupade edasimüügiga. “Piletimüügikeskkond ei saa võtta seda riski ostja eest, kes peab ise kontrollima müüja tausta ja usaldusväärsust,” rõhutab Amon, et sel juhul on oluline ikkagi ostja omavastutus.