Veel enne seda osales ta viiel aastal Junior WRC nimelises hüppelauasarjas. Võib-olla seostavadki paljud rallisõbrad Aavat ennekõike pisikese kollase Suzukiga, millega tuli sõita nii, et gaasipedaal oli suurem osa ajast põhjas.

- Urmo Aava ja kaardilugeja Kuldar Sikk 2007. aasta Tallinna rallil JWRC Suzuki Swiftiga.
- Foto: Andres Haabu
Hooaegadel 2006 ja 2007 jäi Aava JWRCs teiseks. Just nimelt „jäi“, mitte „tuli“, sest maailmameistritiitel libises mõlemal korral käest. Ning nagu ta Äripäeva raadio saates „Autojutud“ selgitas, ladus see vundmendi sellele, et ta otsustas 2009. aastal keset keerulisi aegu 30aastasena: talle võistlemisest aitab.
„Tegin kiired kalkulatsioonid, mis majanduses toimub, ja nägin, et tekib kaks-kolm, võib-olla neli aastat auku. Ning ma olin kogunud enda pähe teemasid, mida ma ei suutnud endale andestada: kaks korda juuniori sarjas teiseks jäämine, tobedad rehvi- ja vedrustuse purunemised ...“ rääkis Aava saates.
„Tegelikult oli põhjus see, et mul jooksis juhe kokku.“
Lühidalt: Urmo Aava ei leidnud endas jõudu ja tahtmist, et majandussurutise ajal madalamal tasemel edasi sõites tulevikulootusi elus hoida, olles samal ajal iseendaga pahuksis. Nagu Aava kokku võttis: „Ma ei tahtnud saada pahuraks sportlaseks, kes jaurab, et: „Oi-oi, ma olen peaaegu maailma tipus – kuidas nüüd ei saa?““
Osa sponsoreid, vanemad ja abikaasa uskusid, et tuleb jätkata, kuid Aava oli meelekindel. Kusjuures takkajärele tunnistab rallimees, et teistel võis õigus olla.
„Aga see on selline oleks-poleks. Ma ei ole seda tüüpi, et jään heietama,“ lisas Aava kärmelt. „Ma olen uhke, et otsus oli konkreetne, noaga lõigatud.“
Hingelt müügimees