Erakonnademokraatia murdepunkt

Jääb vaid imestada, miks president, kes pidas talvise e-kirja skandaali puhul kohe vajalikuks teha telepöördumise, pole seda siiani teinud ning piirdub kõigest distantsi hoidvate kommentaaridega.

Murdepunkt on see eelkõige hoiakute ja avalikkuse suhtumise seisukohalt. Nüüdsest pole erakondade rahastamise teema enam midagi sellist, millest räägivad vaid eksperdid ja üksikud söakamad ajakirjanikud, vaid see on jõuliselt lennutatud avalikku diskussiooni keskpunkti. Ei tasuks küll arvata, et järgmised pool aastat Eestis enam muust ei kõneldagi kui parteide finantseerimise probleemidest. Kui erakondade rahaasjad on nüüdsest ajakirjanduses ekstra luubi all.

Kui edaspidi tekib mõnel ajakirjanikul parteide tulu-kulu aruandeid vaadates küsimusi, siis ei saa poliitikud ninakalt öelda, et teema tõstatajad ei mõista asja või et tal pole piisavalt tõendeid. Iga veidigi õigustatud kahtlus ähvardab nüüdsest kaasa tuua tõsisemat sorti tormi ja just see perspektiiv poliitikuid kõige enam distsiplineeribki. Seadused võivad olla ükskõik kui hästi koostatud, kontrollmehhanismid paberil kui tahes efektiivsed, kuid kui puudu jääb tunnetusest, et võimukandjate toimetamisel on avalikkuse valvas silm peal, siis jääbki see kõik paberile. Just see tunnetus hakkaski erakondadel ära kaduma ning seda eriti teatud parteidel, kes ilmselt uskusid, et nende “valge” teflonkiht ja head suhted meediaga tagavad neile igavese indulgentsi.

Kuigi avalikkuse muutunud hoiakud on olulised, ei tasuks siiski unustada ka seadusandlust. Ka siin on murdepunkt saabunud. Enam ei juleta demagoogitseda, et me oleme teinud omalt poolt parima, et parteide rahastamine oleks selge ja läbipaistev ning kriitilised eksperdid (nagu Allar Jõks) ajavad lihtsalt edevalt kiusu. Loomulikult ei lahenda probleemi see, kui võimaldada taas ettevõtjate annetusi. Peaministri selleteemalisi sõnavõtte tuleks vaadelda kui suhtekorraldustrikki, kus keerukat ja ebameeldivaks kiskuvat diskussiooni püütakse juba ette suunata sobivasse ja hallatavasse voolusängi. Parteide rahastamise järele valvava komisjoni volituste märgatav suurendamine ning lagi kampaania kulutustele oleks pigem need sammud, mida tuleks esmajoones astuda.

Asetleidev viitab muidugi ka laiemale kriisile Eesti erakonnademokraatias. Parteide kui tänapäeva demokraatia võtmeinstitutsioonide usaldusmüürist on taas hulk toekaid kive välja kangutatud. Paljud valijad ilmselt ohkavad heitunult ja ütlevad: “Nüüd pole tõesti enam mitte kedagi valida.” Seemned, mis mõne uue poliitilise jõu sünniks juba ammu on maha külvatud, said nüüd üsna korraliku sahmaka kastevett. Küsimus ongi, kas peagi näeme ka sirguvaid võsusid või pannakse hoopis lähemal ajal kaudselt paika see, et järgmises valimistsüklis hakkavad Eestit valitsema sotsiaaldemokraadid.