Erakonnademokraatia murdepunkt

Jääb vaid imestada, miks president, kes pidas talvise e-kirja skandaali puhul kohe vajalikuks teha telepöördumise, pole seda siiani teinud ning piirdub kõigest distantsi hoidvate kommentaaridega.

Murdepunkt on see eelkõige hoiakute ja avalikkuse suhtumise seisukohalt. Nüüdsest pole erakondade rahastamise teema enam midagi sellist, millest räägivad vaid eksperdid ja üksikud söakamad ajakirjanikud, vaid see on jõuliselt lennutatud avalikku diskussiooni keskpunkti. Ei tasuks küll arvata, et järgmised pool aastat Eestis enam muust ei kõneldagi kui parteide finantseerimise probleemidest. Kui erakondade rahaasjad on nüüdsest ajakirjanduses ekstra luubi all.

Kui edaspidi tekib mõnel ajakirjanikul parteide tulu-kulu aruandeid vaadates küsimusi, siis ei saa poliitikud ninakalt öelda, et teema tõstatajad ei mõista asja või et tal pole piisavalt tõendeid. Iga veidigi õigustatud kahtlus ähvardab nüüdsest kaasa tuua tõsisemat sorti tormi ja just see perspektiiv poliitikuid kõige enam distsiplineeribki. Seadused võivad olla ükskõik kui hästi koostatud, kontrollmehhanismid paberil kui tahes efektiivsed, kuid kui puudu jääb tunnetusest, et võimukandjate toimetamisel on avalikkuse valvas silm peal, siis jääbki see kõik paberile. Just see tunnetus hakkaski erakondadel ära kaduma ning seda eriti teatud parteidel, kes ilmselt uskusid, et nende “valge” teflonkiht ja head suhted meediaga tagavad neile igavese indulgentsi.