ÄP: Kreeka lahkumine lööb olukorra klaariks

Oleme jõudnud staadiumi, kus kainelt arutledes on mõlemad stsenaariumid pea võrdväärselt negatiivsete ja ettearvamatute tagajärgedega. Seetõttu pingete maandamiseks, et olukord oleks klaar, võib Kreeka lahkumine osutuda mõistlikuks. Äripäev usub, et Kreeka lahkumisel euroalast rahaliit küll muutub, kuid õige suuna valides vaid tugevamaks.

Kreekale ei paista vikerkaart isegi taamal. Seetõttu pole olukorra kirjeldamiseks vaja ka vastavaid värve. Piisab mustadest toonidest. Kreekale antud laenuabi võib hinnata 177% riigi SKTst ja seejuures see kasvab. Jätkusuutliku majanduse loomiseks ei ole võla tagasimaksmine võimalik. Isegi intresside tasumine teeb taastumise ületamatult raskeks arvestades, et sellega rööbiti kahaneb majandus ja seni selle nurgakiviks olnud avalikku sektorit tuleb pidevalt kärpida. Kreeka on de facto deflatsioonilises lõksus. Seda süvendab ka siseriiklik ebastabiilsus – meeleavaldused, raskused valitsuse moodustamisel ja alanud pangajooks viitavad seesmisele usupuudusele.

Tõsi, Kreeka on sisuliselt juba mitmendat aastat maksejõuetu ning seetõttu ei ole tema lahkumine või jäämine euroalale enam ammu majanduslik, vaid poliitiline küsimus. Keegi ei soovi Kreeka lahkumist euroalalt, ka kreeklased ise. Kuid olukord on selline, kus ühtegi toimivat stsenaariumi Kreeka jätkamiseks laual ka ei ole. Endiselt küll püütakse kreeklasi survestada kokkulepitud abipaketi tingimusi täitma. Samas väljastati abipaketist mai alguses Kreekale 4,2 miljardit eurot vaatamata ebakindlusele, kas tulevane valitsus jääb kinnitatud abipakettide juurde. See viitab, et Euroopa otsustajad on suuremalt jaolt mõistnud, et praegused tingimuslikud abipaketid ja nn karistusmehhanismid ei aita reaalselt Kreekat üha süvenevast august välja.

Nii on euroala liidrid võtnud kasutusele uue retoorika. Selle üheks osaks on, et euroala on vahepealsetel aastatel end piisavalt kogunud ja loonud vajalikud mehhanismid, et Kreeka lahkumisest tulenev tagasilöök ei oleks hävitav, vaid pigem häiriv. Ja tulebki nõustuda, et võrreldes Lehman Brothersi pankrotist lahvatanud kriisiga, ollakse Kreeka lahkumiseks valmis.

Teiseks on kordunud repliigid, eesotsas Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Olli Rehni suust, et pall on Kreeka poolel. Et euroala partnerid on teinud Kreeka abistamiseks kõik endast oleneva ning edasine on kreeklaste otsustada. Veel aasta tagasi poleks see olnud võimalik. Näiteks, kui Kreeka toonane peaminister George Papandreou teatas sügisel ootamatult, et kavatseb Kreeka uue abipaketi rahvahääletusele panna, sunniti teda oma sõnu sööma ja lõppkokkuvõttes ametist lahkuma. Olukorra pöördelisust on üha valjuhäälsemalt möönnud Euroopa otsustajad nagu Saksamaa kantsler Angela Merkel, kes ütles eelmisel nädalal, et Kreeka juunis toimuvad uued valimised on hääletus selle üle, kas riik jätkab euroalal või mitte.

Kreeka lahkumisega tuleb arvestada, sest vaekauss, kas kallim on Kreeka lahkumine või kulukam tema jätkamine euroalas, on võrdsustunud. Ühtviisi hirmutavad võivad olla mõlemad, kuid lõplik otsus vähemalt klaariks olukorda. Isegi kui lõputust õudusest saab õudne lõpp.

Autor: 1185-aripaev