ÄP: Lang tuulutagu spordi rahastamist

Tugev vastuseis. Süsteemi muuta on kindlasti keeruline. Vastupidiselt raamatukogudele, kes alluvad otseselt kultuuriministeeriumile, tegutsevad spordiorganisatsioonides ja –alaliitudes mõjukad huvigrupid, sealhulgas ärimehed ja poliitikud, kel mängus lisaks spordihuvidele ka erahuvid. Juba halvas mõttes klassikaliseks politiseerituse näiteks on muutunud Eesti võrkpalli koondise toetamata jätmine 2009. aastal, kui jõuti Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Sisult poliitilise otsuse tingis alaliidu presidendi kuulumine valesse erakonda ning koondis pidi ettevalmistuseks raha koguma särgi ja vormi müügiga.

Aukudest priiks. Riigi eraldatud rahast kulub tippspordile hinnanguliselt umbes pool. Võrreldes teiste arenenud lääneriikidega on riigi raha osakaal spordi rahastamises Eestis oluliselt suurem. See tähendab omakorda, et riik panustab suhteliselt rohkem tippudele, kes võiksid rahastamist leida erasektorist, selmet panustada järelkasvu. Tulemuseks on Eesti spordi igikestev probleem, et kui mõni tippsportlane lõpetab karjääri – on see siis suusataja või kümnevõistleja – haigutab tema järel sügav auk. See on lühinägelik, kuid sellelegi leiab seletuse riigikontrolli auditist – tippspordi toetamisele ei ole seatud selgeid eesmärke.

Oma seisukoha, milline tee valida, avaldasime eelmise aasta septembris ilmunud juhtkirjas: riik ei peaks mitte hindama sportlasi, nagu praegu auhinnarahaga tehakse, vaid toetama nende pürgimusi ehk looma laiema, eduks sobiliku keskkonna.

 

Autor: 1185-aripaev