Kas usume turgu või riiki?

Tsüklite tasandamise idee (keyneslik lähenemine) seisneb selles, et headel aegadel kogutakse reservi, valitsus kulutab vähem kui reaalselt võiks/peaks (mõne arvates), halbadel aegadel kulutatakse rohkem, kui tulusid on, ehk siis eelarve on defitsiidis. Defitsiit korvatakse halbadel aegadel kogutud reservidega. Seda nimetatakse tsükliliselt tasakaalustatud eelarveks ja enamik Euroopa riike on seda poliitikat edukamalt (Põhjamaad) või vähem edukalt (Lõuna-Euroopa) ka viljelenud.Häda seisneb selles, et kui on halvad ajad, siis minnakse laenamisega hoogu ja järgmise tõusu ajal ei suudeta vanu võlgu tagasi maksta. Nii hakkab laenukoormus pikkamööda kasvama ja lõpuks ollaks nende probleemide ees, mida täna näeme.

Teisalt, kui minna rangelt tasakaalustatud eelarve teed, siis puudub tegelikult võimalus majandust reaalselt mõjutatada, ja sellisel juhul on majanduse tõusud suuremad kui võiks (sest kasvu ajal suurenevad avaliku sektori kulutused koos maksulaekumistega)  ja langused sügavamad, sest kriisi tingimustes avalik sektor mitte ei turguta majandust lisasüstidega, vaid tõmbab hoopis kulutusi kokku.Sellist poliitikat on Eesti seni viljelenud. Keynesliku lähenemise tulemusena on meil võlakriis, neoklassikalise lähenemise tulemusena on meil sotsiaalne ebavõrdsus ja suur töötus.

Ilmselt on maitse küsimus, kumba eelistada. Loomulikult võib tuua välja veel kümneid  koolkondi ja lähenemisi, kus neid teemasid on käsitletud, kuid ma arvan, et eespool toodud neoklassikaline ja keyneslik lähenemine selgitavad põhidilemmat kõige paremini.