Ago Vilu: PwC neli stsenaariumi eurotsoonile

Protsessi tulemusena kannab erasektor umbes 800 miljardi euro ulatuses kahjumeid ning suur hulk Euroopa panku (eelkõige Itaalias, Kreekas, Prantsusmaal ja Saksamaal) vajab ellujäämiseks kapitalisüste, millest osa võiks tulla EFSFist. Eurotsoon satub vähemalt kolmeks aastaks majanduslanguse ja deflatsiooni spiraali. Ka selle stsenaariumi puhul on tõenäoline euro väärtuse langus teiste valuutade suhtes.

3. stsenaarium – Kreeka väljumine eurotsoonist.Kreeka astub kas vabatahtlikult või teiste liikmesriikide survel eurotsoonist välja, võttes taas kasutusele oma valuuta. Kui selle sammu mõju Kreeka majandusele oleks paar aastat kestev majanduslangus ja kuni 10%ni ulatuv inflatsioon, siis mõju ülejäänud eurotsoonile sõltuks sellest, kuivõrd suudavad Euroopa liidrid vältida paanika levimist teistesse riikidesse.

Kui suudetakse anda piisavalt tugev signaal selle kohta, et võlakoormus saadakse kontrolli alla ning eurotsoon säilitatakse iga hinna eest, siis suudaksid madala võlakoormusega riigid tõenäoliselt juba 1-2 aasta pärast majanduse kasvule pöörata, kõrge võlakoormusega riikides kestaks majanduse langus või paigalseis veel mitmeid aastaid.

4. stsenaarium – uus rahaliit.Tugineb eeldusel, et Saksamaa ja Prantsusmaa jõuavad järeldusele, et eurotsoon praegusel kujul ei ole jätkusuutlik ning otsustavad moodustada uue, ühtsema ja rangema eelarve- ja rahanduspoliitikaga rahaliidu. Sellesse liitu kuuluksid PwC nägemusel lisaks Saksamaale ja Prantsusmaale tõenäoliselt ka Holland, Soome ja veel mõned väiksema võlakoormusega liikmesriigid – miks mitte ka Eesti. Tõenäoliste väljajääjate hulgas oleksid Hispaania, Itaalia, Portugal, Iirimaa ja Kreeka. Mainida tuleks, et eelarve näitajate poolest peaks Prantsusmaa pigem kuuluma tagumisse gruppi, kuid poliitiliselt on mõeldamatu uue ühisraha moodustamine ilma nendeta.

Selle stsenaariumi korral oleks uude rahaliitu pääsenute ja sealt väljajäänute majanduskasv kardinaalselt erinev. Tugev ja usaldusväärne valuuta meelitaks "uue euro" riikidesse välisinvesteeringuid ja põhjustaks nii mõõduka majanduskasvu kui "uue euro" väärtuse tõusu teiste valuutade, sh dollari ja "vana euro" suhtes. Kuna "vanal eurol" puudub tugevate liikmesriikideta usaldusväärsus, on tõenäoline, et see laguneb mõne aasta jooksul iseenesest. Riike, keda "uue euro" klubisse ei võeta, tabab kõrge inflatsioon ja majanduslangus, sõltumata sellest, kas nad jätkavad "vana euroga"  või võtavad kasutusele oma valuuta.

Kindlasti lubab poliitikute ja majandusekspertide fantaasia lisada sellesse nimekirja veel täiendavaid stsenaariumeid või nende varjundeid. Küll on aga üsna selge, et jätkata nii nagu seni, pole enam võimalik.

Milline stsenaarium on kõige kasulikum Eestile? Vastates sellele küsimusele, ei saa Eestit vaadata isolatsioonis. Eesti majanduse käekäik sõltub väga tihedalt tema otseste ja kaudsete kaubanduspartnerite (eelkõige Rootsi, Soome ja Saksamaa) käekäigust. Lisaks erinevate stsenaariumite majanduslikele mõjudele tuleks arvestada ka eurotsooni või Euroopa Liidu võimaliku osalise lagunemisega kaasnevaid poliitilisi riske.

Nii võiks puht majanduslikult tunduda Eesti jaoks kõige ahvatlevam uue rahaliidu stsenaarium (muidugi eeldusel, et Eesti kutsutaks "uue euro" rühmitusse), kuid samas on üsnagi prognoosimatu, milline võiks selle stsenaariumi korral olla uuest rahaliidust väljajäävates riikides tekkiva kaose mõju Eesti julgeolekule.

Ainsaks lohutuseks on, et ükskõik, milline stsenaarium ka ei teostu, on Eesti tänu valitsussektori madalale võlakoormusele paremas olukorras kui enamik ülejäänud eurotsooni riike.