Andres Sutt: drahm ja draama

Finantsmaailma tähelepanu püsib jätkuvalt Euroopal. Vaid loetud päevad pärast Euroopa tippkohtumisi, kus lepiti kokku Kreeka uue abiprogrammi põhijooned, teatas Kreeka peaminister kavatsusest panna abiprogramm rahvahääletusele. Referendumiplaan raputas turge, lülitas rahandusministeeriumid ja keskpangad üle maailma taas kriisihaldusrežiimile ning mõjutas oluliselt eelmise nädalalõpu G20 tippkohtumise kulgu. Skeptikute ja euroskeptikute hääl kõlab järjest valjemini, kuulutades euroala ja Euroopa Liidu vältimatut allakäiku. Mis saab edasi?

Üks mu kauaaegne tuttav Londoni finantsanalüütik kirjutas hiljuti väga tabavalt - ükski arenenud riik ei ole pärast 1948.a. jätnud oma võlakohustusi täitmata. Sellel on lihtne selgitus: kaasaja majanduses on riigi poolt võlakohustuste täitmatajätmine otsetee ühiskonna heaolu kokkuvarisemiseni. Riigieelarvest jäävad palgad ja toetused maksmata, pensionid haihtuvad, pangad pankrotistuvad ning inimeste hoiused kaovad - institutsioonid ja koos sellega riik lakkavad normaalsel kujul toimimast. Arvamus, et läbi võla mittetasumise saab riigi võlaprobleem kiiresti lahendatud on pettekujutelm.

Ma ei ole seni näinud ühtegi tõsiseltvõetavat ja paremat alternatiivi kokkulepitud Kreeka abipaketile. Kreeka pääseteena näevad mitmed lahkumist euroalast ning drahmi taaskasutuselevõttu. Iroonia on aga tõsiasjas, et enamus kreeklastest ei taha eurost loobumisest kuuldagi. Mis ei tähenda, et nad seetõttu abiprogrammi toetajad oleksid. Kreeklaste soov euroga jätkata on aga mõistetav valik - ajalugu ei tunne edukat rahareformi, kus tugev vääring on keset majanduskriisi asendatud nõrga vääringuga, Kreeka puhul rahvusvaluutaga, millesse oma rahvas ei usu. Soovitus, et drahmi kasutuselevõtt lahendaks probleemid ilma neidsamu abiprogrammis ette nähtud reforme tegemata ei ole usaldusväärne. Võlakoorem küll väheneks, kuid usalduse taastamine riigi maksevõime osas saab olema vaevaline, kümnete aastate pikkune protsess. Taaskasutus rahanduses ei tööta päris samamoodi kui pakendimajanduses.

Ma ei eita, Kreekal on pikk tee minna, et rahaasjad nii avalikus kui erasektoris korda saada. Eemalt vaadates võib paista Kreeka majanduse reformimine paraja segadusena, kuid see on vajalik, et rahaasjad lõpuks korda saaks. Teisisõnu, Kreeka ainuke võimalus euroalas osalemiseks on edasi minna mööda valitud teed, täites rahvusvaheliselt kokkulepitud laenutingimusi.

Jätame korraks Kreeka ning vaatame loodesse, Itaalia suunas. "Peavoolu" arvamusliidrite arvates on Itaalia järgmine doomino, mis kukub. Kuid tänane võlakoorem (120% SKPst)  ja olematu majanduskasv ei tohiks tulla kellelegi üllatusena - Itaalia keskmine võlatase on viimase kahekümne aasta vältel olnud ümmarguselt 110% SKPst. Sama perioodi keskmine majanduskasv on jäänud napilt alla 1%. Kõik need aastad olid turud lahkesti valmis Itaalia riigivõlga ostma. Mis on nüüd teisiti? Riskihinnangud ja -valmidus on muutunud. Võlatase, mis veel mõned aastad tagasi oli enam-vähem vastuvõetav, tekitab täna vastumeelsust investeerida. Igal juhul on turgude surve riigirahanduse korrastamiseks ennekõike Itaalia huvides. Minu hinnangul teavad itaallased mida ja kuidas teha. Vaja on vaid eestvedamist ja poliitilist tahet. Itaalia usaldusväärsuse taastamine investorite  silmis on oluline euroala ja maailmamajanduse seisukohalt - tegemist on euroala suuruselt kolmanda majandusega ja maailma suuruselt kolmanda võlakirjaturuga.

Ja lõpuks pöörakem korraks pilk teisele poole Atlandi ookeani. Ajal, mil tähelepanu keskmes on Euroopa võlakriis, seisab USA vastakuti samaväärsete probleemidega. Maailmavaluuta emiteerijana on USA-l teatud eelised. Kui kedagi teist pole usaldada, siis usaldatakse USA-d. Olenemata sellest, kas riigi poliitikad on usaldusväärsed või mitte. Aga usaldus on õrn kontseptsioon, nagu euroala kogemus näitab. USA riigivõlg ületab täna 100% SKPst, eelarvepuudujääk on üle 9% ning vaatamata üha uutele majanduse elavdamise meetmetele on majanduskasv tagasihoidlik ning tööpuudus ei alane. Augustis kokkukutsutud "riigirahanduse korrastamise superkomiteel" on jäänud napp kaks nädalat tulla välja ettepanekutega, kuidas vähendada eelarvepuudujääki vähemalt 1.2 triljoni dollari võrra järgmise kümne aasta jooksul. Vastasel korral rakenduvad eelarvekärped automaatselt. Parteideülene kokkulepe on aga visa sündima, sest poliitmaastik on polariseerunud ja eelseisvad presidendivalimised süvendavad ideoloogilist veelahet.

Eelpool toodud kolm näidet kinnitavad üht: möödunud kümnendi buumi tagajärgede kõrvaldamine võtab loodetust enam aega ning on tegelikkuses palju keerukam. Ja see puudutab pea kõiki arenenud riike samaväärselt. Samal ajal kui suur osa lääne ühiskonnast maadleb võlaprobleemide lahendamisega, toidab paljude arenevate turgude majanduskasvu järjest rohkem laenurahal põhinev investeerimis- ja tarbimisbuum. Kas see buum viib viie või kümne aasta pärast uue kriisini näitab aeg. Igal juhul on oluline, et läänemaailm kasutab antud vähest aega oma majanduste korrastamiseks. Nii nagu seda peab kõigi pilkude all tegema Kreeka, peavad seda tegema ka teised - et olla valmis toetama maailma majanduse arengut siis, kui täna kiirelt kasvavate arenevate turgude hoog raugeb. Selleks on vaja tugevaid liidreid ja valmidust teha ebapopulaarseid otsuseid.

Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.