Igaüks on oma mainet väärt

Eestis on asjad sageli vastupidi. Keskpärase võimekusega avalike suhete “juhid” aitavad avalikkusele valetada, vassida, kinni mätsida, unustada jne, märkamata, kuidas porijäljed neid reedavad. Ja siis imestavad ettevõtte juhid, et kuidas kõrgepalgalised, kuid saamatud inimesed ei suuda “pahatahtlikku” avalikkust ja meediat vaikima sundida ja põlivili suruda.

Iga ettevõte on oma saatust/mainet väärt. Avalike suhte juhtimine ei tähenda mitte kommunikatsioonistrateegiate koostamist, vaid igapäevast süsteemset teavitustööd kõigi ettevõtte jaoks oluliste sihtrühmade jaoks (kliendid, töötajad, aktsionärid, laiem avalikkus). Viisakas, ausas ja avatud vormis.

Ajakirjandus tervikuna on alati aus (isegi kui mõni ajakirjanik või ka väljaanne üksikuna on tige, õel või vastutustundetu). Ajakirjandusest jääv mulje on reeglina objektiivne ja õige. Kui ettevõttele tundub, et see ei ole nii, on kaks võimalust: ettevõtte pilt endast on vale (peab end kaunimaks, kui ta tegelikult on) või on tubli ettevõte lihtsalt oskamatusest oma teavitustööd halvasti teinud (seda juhtub eelkõige seetõttu, et ei osata oma sõnumit avalikkuse jaoks arusaadavasse keelde panna).

Monopoolsetel ja (üli)kasumlikel ettevõtetel nagu Eesti Energia ja Tallinna Vesi tekib sageli tunne, et nad saavad rahaga urgitsejate suu sulgeda. Kuid ei saa, sest ajakirjandust huvitab eelkõige see, mis huvitab kogu ühiskonda. Ajakirjandus on ühiskonna esindaja. Seepärast peavadki mõlemad firmad pidevalt aru andma, miks hinnad tõusevad ja miks nad nii röövellikud on. Avaliku huvi ingnoreerimine on võimalik vaid lühiajaliselt. Maailmas on palju põhja läinud ettevõtteid, mille hävitajaks oli justkui ajakirjandus. Tegelikult olid muidugi need ettevõtted (nende juhid ja töötajad) ikka ise.

Kui ajakirjandus ei paljastaks, oleks kahju ühiskonnale kindlasti suurem. Nii oli see nii Lehman Brothersi kui ka maailma suurima püramiidiskeemi püsti pannud New Yorgi börsitreideri Bernard L Madoffi puhul, kellele pandi süüks erinevatele inimestele ja ettevõtetele 170 miljardi USA dollari suuruse kahju tekitamist ning kellele kohus määras karistuseks 150 aastat vanglat. Madoffi hävitas ikka tema ise, mitte ajakirjandus.

Hea maine on inimestel ja ettevõtetel, kes ühiskonnale meeldivad. Meeldivad need, kellel on hea süda ja aus silmavaade. Avalikkuse ülekavaldamine võib õnnestuda mingi aeg, kuid mitte kunagi igavesti. Moodne suhtekorraldusstrateegia ütleb: avalikkusele tuleb anda kogu teave nii, et küsimusi ei saagi tekkida. Kõik halvad asjad tuleb ise välja öelda, koos selgitustega ilma meedia ja ajakirjanike tööd keeruliseks tegemata (reede kell 16.59 saadetud pressiteade ei ole meediasõbralik). Online-ajastul on infot kinni hoida peaaegu võimatu.

Muidugi on ettevõtteid, nagu Baltika, mis peavad ellujäämisvõitlust ja mille jaoks iga negatiivne infotilk vähendab usku ettevõtte tulevikku. Kuid kui negatiivsetest asjadest rääkida ausalt ja avatult, tekib avalikkuses kaastunde-efekt: positiivsed sõnumid mõjuvad palju võimsamalt.

Ükski ajakirjanik ei taha olla ebaobjektiivne. Ajakirjanikuna otsisin alati tõde. Kui selle sain, oli emotsioon palju parem. Meedia kahtlustamine ärapanemises toob kaasa ettevõtete kahtlustamise petmises ja vassimises. Kui pole vassimist, pole ka ärapanemist. Vahel kaastunne ehk.

Kuigi Äripäeva esikaanele on sattunud pealkiri, kuidas Ofeliat süüdistatakse maksupettuses ja järgmisel lehel selgus, et tegu oli hoopiski Onistariga, on selline näide siiski harukordne inimlik eksimus, mitte tahtlik tegevus. Toots ütles, et parim soovitus tublile mehele on mees ise! Mainega on sama lugu: ajaleht ei tapa kedagi (kui, siis ehk kärbse – ja sedagi vaid suvel). Küll aga saavad seda teha kõik, kes avalikus ruumis tegutsevad, ise.