Arvamus: võlad ja maksud euroalal

Oluline on, et euroala riikidel on voli maksustada, millest tuleb lihtne järeldus riigi jaoks, millel on küll suur avaliku sektori võlg, kuid väike välisvõlg: võlausaldajaks on selle sama riigi elanikud ning valitsus saab alati oma võlgu teenindada mingi maksu abil (näiteks jõukuse maks).

Näiteks võib sellise riigi valitsus vastu võtta seaduse, mis kohustab iga riigivõlakirja omanikku tasuma maksu, mis vastab 50%-le võlakirja nimiväärtusest. Sellega oleks avaliku sektori võla väärtus poole võrra vähenenud, niisamuti kui valitsus annaks keskpangale korralduse raha pakkumist kahekordistada, mis tooks eeldatavasti kaasa hindade kahekordistumise.

Sellise maksu olemus avaliku sektori võlgade tasumiseks võib olla erinev, kui võlakirjad on pankade käes, kuna sellisel juhul tuleb valitsusel maksustada pangadeposiitide hoidjad. Põhimõte jääb aga paika: seni kuni valitsusel on voli makse kehtestada, suudab ta alati oma kodumaist võlga teenindada, isegi kui raha juurdetrükkimise võimalust ei ole. Sama ei kehti aga olukorras, kus võlausaldajateks on välismaalased, kuna neid valitsus maksustada ei saa.

Seega on välisvõlg see, millest võib riigile saada maksevõime küsimus. (Erandiks sellele reeglile on USA, mis naudib nii nagu Charles de Gaulle seda nimetas „ülemääraselt suurt privileegi“ ehk olukorda, kus riigi välisvõlg on denomineeritud kodumaises valuutas.)

Olukord muutub keerulisemaks, kui riigi avaliku sektori võlakirjadest on suur osa välismaalaste käes ja kui riigi oma kodanikel on ka suured välisvarad. Sellisel juhul on valitsusel kiusatus jätta täitmata oma võlakohustused välismaalaste ees, samas kui selle riigi kodanikud saaksid jätkuvalt nautida tulu oma välismaistelt varadelt. Mida raskem on valitsusel oma riigi kodanike välisvarasid maksustada, seda suurem see kiusatus on. Ent isegi sellises olukorras peaks valitsus suutma oma võlakohustustega toime tulla, kui ta suudab mingil moel mõjutada oma kodanikke välisvarasid maha müüma ja kodumaiseid valitsuse võlakirju ostma.

Selle aspekti tähtsust illustreeris 2001. aastal Argentiina, millel ei olnud netosummas suurt välisvõlga. Erasektoril olid suured välisvarad, samas kui valitsusel oli umbes samas mahus kohustusi välismaiste võlausaldajate ees. Sellest hoolimata läks Argentiina pankrotti, kuna jõukad argentiinlased olid oma varad riigist ja sellega valitsuse haardeulatusest välja viinud, vaesed argentiinlased aga keeldusid maksmast makse, et välismaiste võlausaldajate nõudmised rahuldada.

Teisalt, kui riigi välisvarad ei kuulu mitte majapidamistele, vaid institutsioonidele nagu pensionifondid, on need võimalik tuvastada ja maksustada. Nii on enamasti Euroopas.

See analüüs näitab, et jooksevkonto liigse tasakaalustamatuse protseduur, mis on kavas euroala juhtimise reformi käigus käivitada, on samm õiges suunas. Ent samas näitab see, et ELi ja IMFi ühekülgne keskendumine üksnes eelarvedefitsiidi vähendamisele euroala perifeerias, on ekslik.