Mis asi on kõrge lisandväärtusega ettevõtlus?

Sellega seostub küsimus riiklike prioriteetide seadmisest majanduse ja ettevõtluse toetamisel. Riiklik prioriteet ettevõtluses on seni olnud võimalikult madal ettevõtluse maksustamine ning vähegi kasumlike ja ekspordivõimekate ettevõtjate toetamine. Teine riiklik prioriteet kui nii võib öelda, on olnud kohalikust toorainest võimalikult madala hinnaga energia tootmine ja varustuskindluse tagamine. Põhimõtteliselt on need täiesti mõistlikud prioriteedid, kõigile arusaadavad ja madala riskiga meetodid ettevõtluse toetamisel. Sellise meetodiga sekkub riik minimaalselt erasektori tegevusse ja jääb üle loota, et madalalt maksustatud ettevõtluskeskkond toodab häid äriideid, mida on võimalik ka eksportida ja seeläbi rahvuslikku rikkust suurendada. Seades ainsaks sisuliseks kriteeriumiks ettevõtlustoetuse jagamisel idee või tervikliku ettevõtte ekspordivõimekuse, mida mõõdetakse igal üksikul juhul eraldi ja nagu inimese loodud süsteemides ikka, äärmiselt subjektiivselt, jätab riik tegeliku valiku tegemata ja loodab, et tark ettevõtja loob madalalt maksustatud ettevõtluskeskkonnas ise uue Nokia või Skype. Seda oleme oodanud juba aastaid, Arengufond on publitseerinud hulgaliselt värvilisi powerpoint slaidiesitlusi ja korraldanud kõikvõimalikke foorumeid ja mõttetalguid. Suur Idee on aga seni leidmata, Suur Idee, mis teeks meid kõiki päevapealt rikkaks ja õnnelikuks. See meenutab tegelikult pigem vene muinasjuttu lollikesest Ivanist, kes leiab ühel heal päeval võlu haugi. Igatahes ei meenuta see aga läbimõeldud ja eesmärgipärast riiklikku majandus- ja innovatsioonipoliitikat. Eesmärk omaette ei peaks ju olema madal maks või mille iganes eksport.

Innovatiivne ja konkurentsivõimeline tehnoloogia sünnib olukorras, kus riik seab ettevõtlustoetuste jagamisele sisulisi kriteeriume. Üheks selliseks kriteeriumiks võiks tänaseid maailmatrende arvestades olla keskkonnasäästlike ja ressursimahukust vähendavate tehnoloogiate kasutuselevõtu ja arendamise toetamine. Teisest küljest tähendab see seda, et riik hakkab tõsiselt maksustama CO2 rikast ja saastavat majandamist. Uute ja innovatiivsete tehnoloogiate loojatel tekib seeläbi võimalus oma tooteid turustada – innovatsioon. Juhul kui Eesti jätkab nn senisel kursil, kuna meil läheb ju hästi ja seni tehtud valikud on õiged ja neid tuleb lihtsalt jätkata, siis kaotame võimaluse kodumaiste innovatiivsete toodete, ettevõtete tekkimisest. Ühest küljest on see riigile risk valida mõned valdkonnad, millele panustada, makse kehtestades ja keskkonnasäästlikke tooteid toetades, kuid sellest tegevusest saab ka sündida innovatsioon ja kõrge lisandväärtusega ettevõtlus. Juhul kui riik ei võta seisukohta selles, mis valdkonnad on prioriteetsed, siis jääb vaid üle loota, et juhuslikult tekib Hea Idee, Eesti Nokia või uus Skype. Võttes risk ja valides välja prioriteetse valdkonna, mida toetada ning vastukaaluks raiskavat majandamis- ja eluviisi tõsiselt maksustada, siis suure tõenäosusega sünnib sellest riiklikust suunast ja mõõdukast riskist innovatsioon ja uue majanduskasvu alus.