Kuidas kujuneb nafta hind

Täna kaupleb Brenti toornafta hind rahvusvahelistel turgudel ligikaudu 100 USA dollari juures barreli kohta. Rahvusvaheline analüütikute konsensus prognoosib keskmiselt sellise hinnataseme püsimist eeloleva aasta jooksul. Tuleb aga kohe märkida, et alates viimase enam kui kümne aasta jooksul on analüütikute konsensusprognoos iga aasta algul alahinnanud aasta keskmiseks kujunevat naftahinna tegelikku taset. Keskmiselt on prognoosiviga olnud 27%, olles väikseim (2%) 2001.a ning suurim (üle 50%) aastatel 2000 ja 2004. Seega, kui kasutada naiivset lähenemist ja eeldada, et rahvusvaheline analüütikute konsensus alahindab ka tänavuse aasta maailmaturu keskmist toornafta hinda 27% võrra, saame hinnaprognoosi vahemikuks 125 - 130 USA dollarit barreli kohta.

Loomulikult on selline lähenemine naftahinna prognoosimisele väga naiivne. Teine, ja oluliselt sisulisem, võimalus on püüda hinnata globaalse naftaturu tänast olukorda – milline on naftatoodete nõudluse ja pakkumise omavaheline suhe, kui suured on naftasaaduste laovarud, jms. Kolme suurema energiaagentuuri (OPEC, IEA, DOE) keskmisel hinnangul kasvab üleilmne naftatoodete nõudlus tänavusel aastal 1,3 miljoni barreli ning pakkumine ligikaudu 1,2 miljoni barreli võrra päevas. Samuti tasub märkida, et suhtena keskmisesse tarbimisse on viimase kümne aasta kõrgeima taseme lähedal nii OECD riikide naftasaaduste laovarud kui OPECi vabade naftaammutamise vabade ressursside suurus. Seega pole vähemalt nende kolme agentuuri hinnangutele tuginedes ette näha suurt pakkumist ületavat nõudluse survet või naftasaaduste laovarude kukkumist tasemele, mis peaks hindu lähikvartalites mühinal ülespoole viima.

Kaugemale ettepoole vaadates pole meil aga tõenäoliselt pääsu naftatoodete hinnakasvu jätkumisest. Rusikareegli järgi kujuneb erinevate naftatoodete keskmine lõpphind pikemas perspektiivis välja valemi järgi, millest iga järgnev komponent moodustab võrdselt ligikaudu ühe kolmandiku: nafta leidmise/kättesaamise kulud, erinevad marginaalid ja transport, maksud (loomulikult on riigiti ja konkreetse naftatoote lõikes need suhtarvud mõnevõrra erinevad). Siinkohal ei tahaks hakata diskuteerima teemal, millises suunas liiguvad tulevikus naftatoodete erinevad maksumäärad ja transpordikulud. Küll aga peatuks korraks nafta leidmise/kättesaamisega seotud kulude võimalikul arengul. Maailma ühe suurima energiasektori analüüsile spetsialiseeruva konsultatsioonifirma Wood Mackenzie analüüsi põhjal on järgneva kümnendi jooksul oodata naftapakkumise kasvu maailma nendes piirkondades, mis paistavad täna silma suhteliselt suure poliitilise ja majandusliku ebastabiilsusega – Iraak, SRÜ riigid, Aafrika ja Ladina-Ameerika. Seevastu on naftapakkumine kõige kiiremini vähenemas oluliselt stabiilsenates Euroopa riikides. Nii on naftatootmine tulevikus kontsentreerumas üha enam poliitiliselt ebastabiilsematesse piirkondadesse. See aga toob omakorda suure tõenäosusega kaasa surve nafta kättesaamisega seotud kulude kasvuks, mis omakorda moodustab olulise osa naftatoodete lõpphinna liikumisest.