Rahvusriigid mängivad globaliseeruvas maailmas põhirolli

Idee isereguleeruvatest turgudest tuleks igaveseks maha matta. See viis äsjase finantskriisi ajal surmahoobi äärele. Turud vajavad ühiskondlike institutsioonide tuge. Need toetuvad reeglite kehtestamiseks ja jõustamiseks kohtutele, seadustele ja reguleerijaile. Need sõltuvad stabiliseerivatest funktsioonidest, mida pakuvad keskpangad ja antitsükliline eelarvepoliitika. Ja need vajavad poliitilist kapitali, mida aitavad luua ümberjaotav maksustamine, finantssüsteemi stabiliseerimissüsteemid, sotsiaalkindlustus. See kõik kehtib ka maailmaturgude kohta.

Rahvusriik elab, kuigi mitte täiuslikuna, ja jääb põhirolli mängima ka globaliseeruvas maailmas. Maailmavalitsuse nõudmine on tühi töö. Rahvusriikide valitsused ei loovutaks ilmselt olulist kontrolli riikidevahelistele institutsioonidele ja harmoniseerimisreeglid poleks erinevate vajaduste ja  eelistustega ühiskondadele abiks. Euroopa Liit võib olla siin ainuke erand, kuigi selle hiljutine kriis on pigem väite tõendus.

Liiga sageli raiskame rahvusvahelist koostööd üleliia ambitsioonikatele eesmärkidele ning lõpptulemused on lahjad. Kui rahvusvaheline koostöö on “edukas”, sünnitab see hambutuid või ainult võimsaimate riikide eelistusi peegeldavaid reegleid. WTO eeskirjad dotatsioonide, intellektuaalomandi ja investeerimismeetmete kohta on seda tüüpi ületrumpamise näited. Me suudame globaliseerumise tõhusust ja legitiimsust suurendada pigem toetades kui halvates siseriiklikke demokraatlikke protseduure.