Koppel: mulle võiks otsida esialgu mujalt kui kullast

Samas sarnaste, pigem emotsionaalsete argumentidega, tuli kokku puutuda ka siis, kui kullauntsi hind „alles“ tuhande dollariga flirtis – või isegi varem, kirjutab tänases Äripäevas SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel.

Mullijutu esimeseks ja vast kaalukaimaks vastuargumendiks on täiesti objektiivne reaalsus, kus praktiliselt kõiki suuremaid arenenud riikide ausõnal baseeruvaid valuutasid ollakse vastavate keskpankade poolt aktiivselt nö. devalveerimas. Valuutade omavahelised kursid sõltuvad peamiselt sellest, kes parajasti kõige jõulisemalt oma valuutat nõrgendavat poliitikat ajab, kuid vaadeldes üldpilti, siis absoluutses kontekstis kukuvad praegu kõik suuremad (arenenud riikide) valuutad. Siinkohal on investorite loogika suisa ülimalt lihtne – raha trükkimisel teoreetilist ülempiiri ei ole, samas, kui kulla kogus on siiski füüsiliselt piiratud (kaevandatava- ehk juurde tuleva kulla kogus on võrreldes juba „maa peal“ eksisteeriva kogusega tühine).    

Veel üheks argumendiks (näiteks temaatika osas paremini haritud inimeste poolt) on see, et kulda on raske hinnata, sest ei tule ju läikivalt metallilt mingit rahavoogu. Kui nüüd järgi mõelda, siis see fakt iseenesest annab ka lahenduse – kui rahavoog on null, siis võib kulda vaadelda võrdluses selliste varadega, mis seda rahavoogu annavad. Kulla omamisel on seega alternatiivkulu. Viimane pole aga kindlasti sellises kontekstis, kus intressimäärad on arenenud maailmas nullilähedased, tõsine teema. Mullist saaks rääkida siis, kui investorite laiem ring armastaks kulda palavalt ka kõrge alternatiivkulu puhul. Ka kipub üles kerkima küsimus, et miks üldse kuld? Siinkohal tuleb rääkida küll ajaloolisest traditsioonist, kuid ega ka nö. raha tekkimise aegu inimesed rumalad ei olnud.

 

 

 

 

 

 

 

Kuld on suhteliselt selges tõusutrendis olnud juba viimased viis aastat.