Miks ettevõtjaid vihatakse?

Enne kui tooksin välja omapoolsed kommentaarid mõningatele manifestis toodud mõtetele tahaksin öelda, et mind isiklikult paneb imestama millise vaenulikkusega suhtutakse Eestis ettevõtjatesse. Ei ole vahet kas tegu on poliitiku, maksuametniku, pensionäri või palgatöölisega ikkagi jääb mulje, et suur enamus neist peab ettevõtjaid varasteks, petisteks ja üleüldse halbadeks inimesteks. Mulle on jäänud mulje, et valitseva avaliku arvamuse kohaselt ükski tore ja hea inimene ei plaani saada ega saagi ettevõtjaks. Omalt poolt tahaksin öelda, et kui ehk väike hulk välja arvata siis enamus ettevõtjatest teevad oma tööd pühendunult, ennast säästmata, riskides oma finantsilise ja ajalise vabaduse ning sõltumatusega. Me ei ole kurjategijad ja tänu meiesuguste igapäevasele riskide võtmisele ning rassimisele saab nii palgatööline kui ka ametnik  (näiteks peaminister) iga kuu kindlal päeval oma pangakontole summa, millest maksta eluasemelaenu, tasuda transpordi ja laste kooli eest aga osta ka leiva lauale. Nüüd tagasi aga manifesti juurde ja ette rutates pean ära mainima, et kirjutise eesmärgiks on dialoogi õhutada ja inimesi kaasa mõtlema panna.

Manifestis tehtud ettepaneku lubada Eestisse võõrtööjõudu kõige olulisem osa on sõnastatud järgmiselt: “on oluline eeskätt kõrgemat kvalifikatsiooni omava tööjõu osas, kuid vajadusel tuleks soodustada ka lühiajalist töötamist madalapalgalistel ametikohtadel (nt hooaja- või lihttöödel).” Peaminister Andrus Ansipi ja ametiühingute keskliidu juht Harri Taliga teemakäsitlusest jääb mulle isiklikult aga mulje, et nad ei ole manifesti teksti süvenenud. Kui me räägime lühiajalistest nö hooajatöölistest siis, mis saab olla selles halba kui Põlvamaa talumees palkab oma maasika või kartulipõllule Läti või Ukraina üliõpilase, kes on töö nõus ära tegema odavamalt kui meie oma Eesti üliõpilane. Talumehele jääb rohkem raha kätte ning äkki on järgmisel aastal tänu sellele 10 hektari suuruse põllulapi asemel üles haritud 20-30 hektarit põllumaad. Pikas perspektiivis toodangu maht kasvab, konkurents suureneb ja hind koduturul stabiliseerub ning loodetavasti kasvab ka eksport. Oskustöölistest rääkides on aga eriti häiriv lugeda pidevat vastuseisu välistööjõu osas. Eesti ettevõtete konkurentsivõimet suurendab võime eksportida! Eriti armastavad sellest rääkida poliitikud tuues ühtlasi välja kui palju selleks on ette nähtud riiklike toetusi ja palju on neid juba välja jagatud. Toetused on head vundamendi rajamiseks, kuid ei ole jätkusuutliku ekspordi alus. Keegi peab need tooted looma ja enamgi veel, keegi peab toodetu maha müüma. Selles osas aga ei ole Eesti ettevõtted just kõige osavamad. Kindlasti on maailmast võimalik leida ja palgata tippspetsialiste (insenere, müügispetsialiste jne) ning just nende tööle võtmist soodustakski sotsiaalmaksule ülemise piiri määramine. Ükski rahvusvahelise kogemuse ja kontaktidepagasiga spetsialist ei ole odav.