Juhtkiri: miks pank ei taha lüpsma hakata?

Äripäeva arvates peab suurimal võlausaldajal olema siiski voli otsustada, mil moel täpselt ta oma raha tagasi saab. Miks eelistab Swedbank saneerimisele pankrotti? Kas siin võib tegemist olla ilmselt maailma vanima dilemmaga - kas teenida raha või olla heategija?

Pank on kasumit taotlev äriühing, ta peab, maksku, mis maksab, oma hoiustajate raha tagasi teenima, ta peab oma omanikele kasumit teenima. Kui panga juristid haistavad saneerimiskavas midagi kahtlast, on loomulik, et nad püüavad sellele vastu seista. Kindlasti ei saa ükski terve mõistuse juures olev isik uskuda, et pank lihtsalt hetketuju ajel oma rahakotile kahjulikuma tee valiks. "Pankrot ei tähenda ettevõtte likvideerimist, vaid moodust anda võlausaldajatele võimalus osa laenatud rahast tagasi saada ning proovida hoida ettevõtte elujõulist osa tegutsemas," ütleski Swedbanki Balti panganduse kõrgendatud äririski üksuse juhataja Eestis Lars Nilsson üleeilses artiklis ning kinnitas: "Kõikide edasiste stsenaariumide puhul lähtub Swedbank eeldusest, et ettevõtet ei likvideerita." Seega, pank on saneerimiskavast ilmselt avastanud mingi lõksu. Et asjas miskit haiseb, annab vihje ka Nilssoni 18. mai Äripäevas ilmunud kolumn: "Me võime kaaluda osalust ettevõttes võla konverteerimise kaudu aktsiakapitaliks juhul, kui suudame sellega luua täiendavat väärtust ja see on parim moodus panga nõuet kaitsta. /…/ Kuid mõnikord ei ole teist teed kui algatada täitevmenetlus."

Saneerimise pooldajad rõhuvad inimlikkusele - Järvamaa suurimate tööandjate sekka kuuluva Väätsa Agro 140 töötaja mustale tulevikule. Ühest küljest, miks peakski üks pank iga probleemse laenukliendi töötajate töökohtadele mõtlema? Kui pank eelistaks omakasu asemel ematheresalikku lähenemist, oleks ta rahval teistpidi hambus - "Pank kõrbes piimaturul, hoiustajad tühjade pihkudega," kõlaks pealkirjad lehtedes.