Kuhu kaob 100 mln krooni ehk edukalt käivitunud elektriturg

Nende tundide jooksul liigub börsikaudu elektri ostjatelt elektri müüjate kontole üle 100 mln krooni rohkem raha, kui põhjendatud turuhinna korral seda peaks. Sellele lisaks maksavad vabatarbijad, kes on oma elektrihinna sidunud börsi hinnaga suuri summasid oma elektrimüüjale. Küüniliselt võiks ju öelda, et raha ei teki ega kao, vaid liigub ühest taskust teise, kuid selliselt toimiv elektriturg ei ole jätkusuutlik ega usaldusväärne turuplats Eesti majandusele ega ka Eesti energiasektorile.

Turuosaliste õigustatud küsimus on, kuidas sellised hinnad on võimalikud turul, mis pidi tooma läbipaistvuse, hinnakindluse ja usaldusväärsuse. Kui eelmise hinnahüppe ajal sai näppu vibutada Soome suunas, siis seekord saime nende hindadega ise hakkama. Soomes ei ületa elektrihind täna 50 EUR/MWh. Ka Leedu suhteliselt kõrge 70 EUR/MWh kahvatub Eesti hindade kõrval. Tekib põhjendatud küsimus, kas turuga manipuleeritakse? Kui jah, siis kes? Kuidas saab selline hind üldse tekkida? Lihtne vastus oleks, sest ostjad on valmis sellist hinda maksma. Miks ollakse valmis nii palju maksma?

Põhjust tuleb otsida mitme asjaolu kokkulangemises. Esiteks energiadefitsiidis meie lõunanaabrite juures, kes soovivad Soomest ja Eestist osta elektrit 400-600 MWh igas tunnis (maksimaalne planeeritud tarbimine on täna Eestis pisut üle 900 MWh tunnis). Teiseks, see huvi on ajendatud peamiselt asjaolust, et hind Leedu elektribörsil on olnud viimasel ajal oluliselt kõrgem kui Eestis. Majanduslikult on ratsionaalne elektrit Eestist osta ja Leetu müüa.

Kolmandaks ja peamiseks põhjuseks, on Nordpooli enampakkumise ja hinnakujundamise põhimõtted Eesti ja Läti piiril. Ülekandevõimsused on olnud piiratud, mistõttu turuosalised võistlevad enampakkumistel omavahel. Osa ülekandevõimsusest müüakse maha Eleringi poolt nädalaste enampakkumiste teel, enamus aga antakse Nordpooli käsutusse.  Piiratud võimsus jagatakse tavalise Nordpooli hinnamääramise põhimõtte järgi, kes rohkem maksab, see ka saab. Kuid Lätti eksportimisel on üks oluline erinevus, mis kehtib kogu Nordpoolis ainult Eesti hinnapiirkonnas.

Nimelt, 99,9% juhtudel turuosaline ei vastuta oma panuse eest, mille ta on teinud Lätti elektrit ostes, vaid ostab elektrienergiat selle hinnaga, mis on Eesti hinnapiirkonnas. Selleks, et Lätti elektrit osta on sul vaja aga piiratud ülekandevõimsust, mis jagatakse ära turuosaliste vahel, kes on teinud kõrgeima pakkumise. See tingib olukorra, kus elektrit Lätis osta soovijal on ratsionaalne teha pakkumine hinnaga 2000 EUR/MWh. Isegi 2000 EUR hinna juures ei saanud turuosalised endale kogu soovitud kogust. Kuigi vaevalt nad soovinuks sellise hinnaga elektrit üldse osta. Kuid tulenevalt enampakkumise mehhanismile poleks muu pakkumise korral neil seda üldse võimalik olnud saada.

Neljandaks, vastavalt Eleringi kodulehe andmetele läks avariilise katkestuse tõttu  tööst välja Balti Elektrijaama üks energiaplokk. See info on küll praeguseks Eleringi kodulehel üleval, kuid Nordpooli turuteadetesse see info ei jõudnud. Seega võib väita, et kõik turuosalised ei vallanud olulist infot süsteemi kohta.

Võib tunduda „huvitav“ süüdistada tänastes hindades Eesti Energiat ja tema võimet osavalt turuga manipuleerida. Antud juhul oleks see ülekohtune ning väär. Eesti Energial on sellest pikemas perspektiivis kõige enam kaotada. Turu usaldusväärsuse seisukohalt oleks hädavajalik Konkurentsiameti kiire ametlik seisukoht. Kõigi eelduste kohaselt kinnitaks see, et tänased hinnad olid tingitud mitmete asjaolude kokkulangemisest, sealhulgas viisist, kuidas jaotatakse ülekande võimsusi Eesti ja Läti piiril Nordpoolis, mitte turuga manipuleerimisest.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tänased hinnad on põhjustatud Nordpoolis päev-ette turul kasutatavate Eesti-Läti piiratud ülekandevõimsuste jaotamispõhimõtetest, mis on ainulaadsed kogu Põhjalas ning muude asjaolude koosmõjust.

Vabaturule sunnitud turuosalistele on sellest vähe lohutust. Osa turuosalisi ostab täna elektrienergiat ise otse elektribörsilt, osa on sidunud ostetava elektrihinna börsihinnaga, mis on ennast tänaseni ka õigustanud. Piisab ühest „24. augustist“ (Eestis on neid juba kaks olnud), et kaotada usaldus õiglase ja läbipaistva elektri turuhinna suhtes. Tänaseni pole Eesti turuosalistel võimalust hinnariske turuinstrumentidega maandada.

Selleks, et selliseid 100mln päevi vältida tuleb Nordpoolil kiiresti ülevaadata Eesti-Läti ülekandevõimsuste jaotamise põhimõtted ning luua eraldi hinnapiirkond Eestist Lätti minevale elektrile. Ainult sedasi on võimalik panna turuosalisi tulevikus ratsionaalselt pakkumisi tegema. Teiseks on vaja Eesti hinnapiirkonna finantstooteid, et Eesti turuosalistele anda võimalus ennast hinnariskide eest kaitsta turumehhanismidega. Päevasisene turg, mille käivitamisega täna Elering koos Nordpooliga aktiivselt tegeleb, ei aita kaitsta turuosalisi hinnariskide eest ning on vajalik väikesele osale Eesti turuosalistele, peamiselt tuuleparkide omanikele. Kolmandaks, Nordpooli „päev-ette“ turuga on vaja liita kiiresti ka Läti ja Leedu. Eesti seda soovib ja Elering seda ka üritab, kuid asi on jäänud seni lõunanaabrite vastuseisu taha.

Loodetavasti tänane päev aitab nende vastuseisu murda ning viib lähemale toimiva elektrituru suunas. Neid küsimusi arutatakse ilmselt ka 2. septembril Eleringi juures koguneval Elektrituru Arendamise Nõukojas.