Arvamus: riiklikud stiimulid on ajutised

Valitsused teevad suure vea, kui jätavad tööstuse üldse toetamata. Tööstuspoliitika probleem ei seisne selles, kas seda peaks praktiseerima, vaid selles, kuidas seda teha. Siinkohal tuleks silmas pidada kolme tähtsat põhimõtet.

Esiteks on tööstuspoliitika pigem meeleseisund kui spetsiifiliste strateegiate nimekiri. Selle edukad praktiseerijad mõistavad, et olulisem on luua koostööõhkkond valitsuse ja erasektori vahel, kui pakkuda finantsstiimuleid. Nõukogude, tarnijate arengufoorumite, investeeringunõukogude, sektorite ümarlaudade või era- ja riigisektori ühiste riskikapitalifondide kaudu on koostöö eesmärgiks välja tuua investeerimisvõimalused ja kitsaskohad. See nõuab valitsust, mis on erasektorisse "sängitatud", kuid mis ei ole sellega voodisse roninud.

Teiseks peab tööstuspoliitika toetuma nii porgandi kui ka kepi poliitikale. Arvestades selle ohte ja lõhet ühiskondlike ja eraviisiliste eeliste vahel, nõuab innovatsioon intresse - tulu, mida konkurentsivõimelised turud pakuvad. Seetõttu on kõigil riikidel patendisüsteem. Kuid mittestruktuursetel stiimulitel on omad kulud, sest need võivad tõsta tarbijahindu ja kinni jooksutada ressursid mittetootlike tegevuste jaoks. Seetõttu patendid aeguvad. Sama põhimõtet tuleks rakendada kõigile riiklikele püüdlustele, et uusi tööstusharusid luua. Riiklikud stiimulid peavad olema ajutised ja põhinema tulemuslikkusel.