Aeg antud võidelda ja aeg antud tarku otsuseid teha

Miks toon need näited? Aga selleks, et igasugune tootmissisendite hinnatõus kandub üle toote omahinda ja lõpuks maksavad selle kinni tarbijad ehk meie kõik. Nii ka toiduainete puhul, mis on esmatarbekaup. Aga toit ei tohi ju kallis olla!

Ja surve hindade alandamisele toiduainete turul on märkimisväärne. Toiduliidu tellitud Emori uuring näitab selgelt, et Eesti tarbijaile on madal hind muutumas aina määravamaks. Kui aastal 2007 eelistas 45% inimestest allahindluses olevaid kaupu, siis 2009 oli see juba 63%; odavamate toodete seast valis kauba 2007. aastal 49%, 2009. aastal 64% tarbijatest.

Kaubanduskettide surve hindadele on viinud ja viib Eesti ettevõtted võta või jäta olukorda. Toodete allahindlused ja boonused ja leppetrahvid ja pikemate säilivusaegade küsimine ja logistikakulude katmised - need on lepingute põhisisuks. Kuid küsimus on lepingute tasakaalus ja nõutavates summades olukorras, kus tootmissisendid kallinevad - kas on kõigeks selleks veel sisemisi ressursse. Kui ei ole, pole tooteid sortimendis. Kui pole sortimendis, pole riiulil. Kui pole riiulil, pole tooteid ega ettevõtetki olemas.

Koostöö kaubanduskettidega on kohalikele tootjatele ellujäämise esimene tingimus. Järgmine on tarbijate ostukäitumine. Koostöös suudaksime omal maal rohkem ära teha kui võideldes. Eks selleks ka toiduliidu ellukutsutud projekt Eestis toodetud toidukaupade märgistamiseks lipumärkidega.

Tänu tarbijate lojaalsusele ja kodumaise eelistusele on langus toiduainetööstuses olnud keskmiselt vaid 12%. Praegu julgeme öelda "vaid", sest tootjad on end kiirelt muutunud majandustingimustele kohandanud, kulusid vähendanud ja efektiivsust oluliselt tõstnud. Ka toote sortimente on muudetud.

Vaid ettevõtete juhid teavad, mida see igapäevaelus tähendas, kuid tõde on see, et praegu ei ole toidutööstused koondanud suurel hulgal töötajaid ega sulgenud ettevõtteid. Kuid pärast kõigi protsesside efektiivistamist on nüüdseks jäänud peamiselt töötajad, kelle arvelt kokku tõmmata. Ent mida rohkem töötuid, seda suurem hinnasurve ja nii me satume nõiaringi, kus tarbijaid siseturul jääb aina vähemaks.

Jääb veel eksport. Toidutööstus ekspordib 30% müügimahust, riigi üldekspordist ligi kümnendiku. Samuti kiiduväärt tulemus, kuid ka ekspordimaades on probleeme, mis raskendavad oluliselt ettevõtete toimetulekut. Kuid me hoiame töökohti ja just see on praegu oluline nii riigile kui inimestele!

Kui kaua võib Eesti toiduainetööstus veel väita, et me anname tööd kokku pea 17 000 inimesele, ma ei tea. Loodan, et me näeme läbimõeldud tarku majanduspoliitilisi otsuseid, mis arvestavad reaalsusega. Riik peaks praeguses situatsioonis eriti ettevõtetele mõtlema. Kergenduseks neile on lisaks erinevatele väljatöötatud programmidele ja arengukavadele ka maksupoliitilised otsused. Praegu on ettevõtte juhid viidud olukorda, kus ei teata, milline maksutõus on järgmisena tulemas.