Argument rahvusvahelise finantskoordinatsiooni vastu

Selle pärast muretsevad paljud. Financial Timesi kolumnist Martin Wolf süüdistas USA-d “uute ja tasakaalu häirivate ideede” lülitamises diskussiooni finantsreformi üle. Tema sõnul meeldivad Mandri-Euroopa riikidele suurpangad ja seetõttu ei lähe nad iial Volckeri reeglitega kaasa. Järelikult need reeglid “osutuvad väljaspool USA-d rakendamatuks ja põhjustavad seega raskusi rahvusvahelises koordineerimises”.

IMFi juht Dominique Strauss-Kahn oli rahvusvahelise ametniku kohta ebatavaliselt otsekohene. Obama ettepanekutele viidates väitis ta, et üleilmse finantssüsteemi reformi ei tohiks ajendada miski, mida mingi riik arvab endale sobivat. “Vajalik on koordineerimine,” ütles ta. “Me ei saa lubada erinevaid lahendusi maailma erinevates osades.”

Suuremate Euroopa pankade nagu Deutsche Bank, Barclays ja Société Générale juhid olid oma vaenulikkuses samuti üksmeelsed. Nad hoiatasid, et reguleerimine, mida üleilmselt ei koordineerita, põhjustaks tarbetut ebakindlust, pikendaks finantskitsikuses olemist ja ähvardaks majanduse taastumist. Ja muidugi vähendaks see ka nende kasumit!

Üleilmne koordineerimine – nagu ka üleilmne valitsemine – kõlab hästi. Reaalsuses ei suuda see aga toota püsivaid, täpselt siseriiklikele majanduslikele ja poliitilistele nõudmistele kohandatud eeskirju, mida finantsturud hädasti vajavad pärast halvimat finantskriisi, mida maailmamajandus pärast Suurt Depressiooni kogenud on.

Jaotatud poliitilise suveräänsuse ja erinevate riiklike eelistuste maailmas on tõuge rahvusvahelise harmoniseerimise suunas retsept nõrkade ja ebaefektiivsete reeglite loomiseks. See on üks põhjus, miks rahvusvahelised pankurid rahvusvahelist koordineerimist armastavad.

Paljud rahvusvaheliste suhete teadlased peavad üleilmse seadusandluse tippsaavutuseks Baseli pangandusjärelevalve komiteed, rahvusvahelist reguleerijate institutsiooni, mille ülesandeks on uute üleilmsete standardite kavandamine. Ometi saab see olema kolmas versioon selle juhtnööridest mitme aastakümne jooksul.

Baseli komitee viimane idee oli, et suurpangad peaksid kavandama oma kapitalinõudluse enda siseriski mudelite alusel. See, millised ohud kaasnevad pankade lubamisega ise endi poliitikat kujundada, said viimase kriisiga piisavalt selgeks.

Kui finantseeskirjad kujundatakse üleilmsete reguleerijate kildkonna poolt, saavad kontrolli enda kätte pankurid ja tehnokraadid. Protsessi naasmine riikidesse nihutab võimu tasakaalu siseriiklike seadusandlike kogude ja rahvuslike huvirühmade suunas. Pankurid ja nende ökonomistidest liitlased võivad selle üle kaevelda, kuid nii peab see olema. Politiseerimine on hädavajalik vastumürk tehnokraatide kalduvusele pankade poolt vallutatud saada. Demokraatlik aruandekohustus on meie ainuke kaitse nõrga reguleerimise vastu.