Kuidas vältida reklaamimaksu?

Maksma ei pea üksnes reklaami eest, mida näidatakse avalikus kohas, näiteks linnatänaval, vaid ka sellise reklaami eest, mis on üleval eraomandis oleval kinnistul, ehitisel või selle siseruumides avalikkusele suunatult, näiteks hotelli fuajees. Maksu alla käib ka reklaam, mis on mobiilse konstruktsiooni, näiteks sõiduki, haagise või pukseeritava seadme vahendusel avalikkusele suunatud.

Hinnates, kas kaupleja avaldatud informatsioon on käsitletav reklaamina, lähtutakse esmajoones sellest, kas reklaami sisus, kujus või esitlusviisis kajastub äratuntav ja piisavalt intensiivne üleskutse kauba ostmiseks. Ehk, kas avaldatud teabest on tuvastatav, mida konkreetselt ostma kutsutakse ning kas see on suunatud ka juhuslikele möödujatele, kes muidu kauba ostmisest huvitatud ei ole. 

Oluline on sildi paigutus

Üldjuhul ei loeta reklaamiks kaupleja tegevuskoha neutraalset tähistamist kaupleja ärinime, kauplemiskoha nime või kaubamärgiga. Samas on erandeid, näiteks juhul, kui teave esitatakse väljaspool tegevuskoha ehitist selle läheduses nii, et oma suuruse või silmatorkavuse poolest erineb see oluliselt liiklusmärgist – nagu teabe esitamine tegevuskohaga piirneval haljasalal valgustatud tulbal. Kohtud on leidnud, et sellisel juhul ei ole teabe avaldamise eesmärk üksnes asukohta tähistada, vaid meelitada ka kliente, kes muidu ei teaks sellest kohast midagi ega ole plaaninud seda külastada. 

Samuti võib kaupleja ärinime, tegevuskoha nime või kaubamärgi avaldamine osutuda reklaamiks juhul, kui nende andmete esitamise asukoht on ilmselgelt valitud sooviga püüda ka selliste inimeste tähelepanu, kes muidu tegevuskoha külastamisest huvitatud ei oleks. Näiteks on kauplejal õigus tähistada maksuvabalt oma tegevuskoht selle sissepääsu juures. Kohtupraktikas on leitud, et sellise maksuvabastuse alla kuuluvad üksnes tähistused, mis asuvad sissepääsu vahetus läheduses, näiteks hoone välisukse kõrval, ja annavad teavet, kuidas kaupleja tegevuskohta on võimalik sisse pääseda. Kui info on sissepääsust eemal, siis üldjuhul maksuvabastust ei saa. Seega näiteks restorani juurde viiva tänava otsa või äärde asetatud suunaviiteid, mis teavitavad eemal asuvast toitlustuskohast, võidakse käsitleda reklaamina ja vastavalt maksustada.

Hinnangute andmine tähendab maksu

Sageli avaldavad kauplejad oma tegevuskoha akendel teavet selle kohta, mis liiki kohaga on tegemist (näiteks kauplus, kohvik) või milliseid kaupu või teenuseid antud kohast osta saab (näiteks toidukaubad, juuksur). Reklaamiseaduse ja Tallinna linnavolikogu määruse järgi võib ehitisel või tänavakaubanduse kioskil märkida maksuvabalt ära tegevuskoha liigi. Kohtupraktikast tuleneb, et tegevuskoha liik hõlmab üldnimetust (kauplus) ja ka täpsemat nimetust (toidukaubad) senikaua kuni see viitab kauba või teenuse üldisele iseloomule ega sisalda hinnanguid maksumuse ja kvaliteedi kohta, hinda ega kaubamärki. Seega, kui tegevuskoha aknal esitatakse ka muud teavet eesmärgiga meelitada enda juurde kliente, näiteks „linna parim kohv“ või „suurim valik mööblit“, siis võidakse selline tähistus lugeda reklaamiks.

Samamoodi on kohtupraktikas leitud, et teemakohased pildid aknal, näiteks köögiviljad toidukaupluse puhul, ei käi reklaamimaksu alla, kui need on üksnes illustreerivad ja annavad teavet kaupluse tegevusvaldkonnast. Seevastu konkreetse toote pildi eksponeerimine tegevuskoha aknal, näiteks kindalt kaubamärki kandva jalgratta pilt sporditarvete poe aknal, võib osutuda reklaamiks.

Kokkuvõttes tuleks kauplejal enda, oma tegevuskoha ja kauba kohta teabe avalikustamisel alati hoolikalt hinnata, kas see on oma sisult, kujult või esitlusviisilt suunatud ka juhuslikes möödakäijates huvi tekitamisele ja seega kaupade müügi suurendamisele. Kui avaldataval teabel võib selline mõju olla, tuleks arvestada, et võib tekkida reklaamimaksu tasumise kohustus.

Autor: Triin Antsov, advokaadibüroo Arvisto&Partnerid advokaat