Savisaare pääsemine

Juhtiv riigiprokurör Steven-Hristo Evestus ei varjanud eile oma ehmatust ja pettumust, kui kohus otsustas Edgar Savisaare kriminaalmenetluse lõpetada viimase kehva tervisliku seisundi pärast. On ka põhjust. Selle kriminaalasja kokkuvarisemine tähendaks prokuratuurile järjekordset läbikukkumist, mida ei saa lubada. Eriti arvestades näiteks, et Tallinna Sadama kriminaalasja pidi kohus esimeses versioonis tagasi saatma ja Kaur Kenderi kohtusaaga jättis prokuratuurist pehmelt öeldes kummalise mulje.

Äripäeva hinnangul oli kohtu otsusel mõistlik alus – arusaadavasti ei taha ükski kohtunik oma hinge peale võtta võimalust, et kohtualune kohtusaalis eluohtliku olukorda satub või sureb. Pealegi näitab kohtupidamise senine käik, et kiirabi väljakutsumiste senine rütm kas jätkub või tiheneb, ja sellisest kohtupidamisest polegi midagi muud loota kui farssi, süsteemi koormamist ja maksumaksja raha raiskamist. Kohtupidamine on Savisaarele ebameeldiv ja selle pärast tervisele kahjulik. Linnavolikogus, kuhu Savisaar isikumandaadiga sisse sai, on see aga võimaldanud tal käia – täpselt nii palju, et mitte kohast ilma jääda.

Teisalt aga riivab kohtu otsus tugevasti avalikku õiglustunnet: kuna kehtiva kohtumääruse järgi pole Savisaar nüüd ei süüdi ega süütu, jääb kogu tema suhtes suunatud tõsiste süüdistustega kaasus justkui õhku rippuma. Olles süüdi mõistmata, kehtib tema suhtes süütuse presumptsioon. Teisalt võib väita, et avaliku hukkamõistu näol on ta oma karistuse juba kätte saanud. Küsitavaks jääb muidugi, kuivõrd Savisaar ise ennast milleski süüdlaseks peab. Korruptsiooni võrdkujuks peavad teda kriitilise ja kaine mõttelaadiga inimesed, tema andunud fänne pole aga ükski korruptiivne tegu kunagi häirinud.