Laskem sisserände piirarv vabaks

Tööandjate keskliidu juht Toomas Tamsar märkis kirjas siseministeeriumile, et eelmisel aastal sai kvoot täis enne aasta lõppu ja tänavu on põhjust eeldada, et see saab täis juba suvel. See tähendab, et tööandjad, kes soovivad tööjõudu värvata nn kolmandatest riikidest, peavad ootama järgmise aastani pelgalt põhjusel, et välismaalaste seaduses on sätestatud üks number, mida käigupealt muuta ei saa. On küsimisväärne, kas me üldse vajame sellist piirmäära. 

Siseministeerium soovitas eelmisel aastal tänavuse aasta piirarvuks sätestada 1317 inimest, mis on 0,1 protsenti Eesti elanikkonnast, sama suur oli piirarv 2016. aastal. 0,1 protsendi piirmäär tuleneb välismaalaste seadusest, mille paljusid sätteid on viimaste aastatel jooksul täpsustatud, täiendatud ja leevendatud.

Ühelt poolt on arusaadav, et tööandjate vajadused käivad eespool ja seadusemuudatused mõningase viiteajaga järel. Teisest küljest aga on tööandjate keskliit pikemat aega valjul häälel kõnelenud elevandist elutoast ehk tõsiasjast, et Eesti elanikkond vananeb nagu üks edukas Euroopa riik kunagi ja tööjõupuudus ei ole probleem, mis ennast ise käigupealt ära lahendaks. Tööealiste inimeste hulk väheneb aastas 6350 inimese võrra, sellal kui pensioniealiste hulk suureneb 3400 võrra – need on arvud, mida tööandjate keskliit on püüdnud valitsuserakondade ajudesse istutada. Oleks ülekohtune öelda, et kõneldud on päris kurtidele kõrvadele. Pikaajalist, paarikümne- ja enam aastast perspektiivitunnet on selle teema suhtes aga nappinud nii Reformierakonna kui ka Keskerakonna valitsusel.

Tuletame siinkohal meelde, et tööandjad räägivad eelkõige suunatud ja kontrollitud töörändest ehk siis nende inimeste toomisest, keda vajab hädasti Eesti tööturg. Sisserände piirarv ei puuduta üldse Eestisse Euroopa rändekava alusel ümber paigutatavaid inimesi ega mõnel teisel viisil rahvusvahelise kaitse alla kuuluvaid isikuid. Ka ei käi piirarvu alla Euroopa Liidu liikmesriikide, Euroopa majanduspiirkonna liikmesriigi, USA, Jaapani ja Šveitsi kodanikud ega Eestisse õppima või teadustööd tegema tulevad isikud. Samuti mitte need, kes saavad püsivalt Eestisse elama asumise loa. Viimastel aastatel on Eestisse elama asunud 6000-8000 välismaalast – kõik nad ei jää püsivalt siia, osa neist ongi ehtsad töörändajad ja nende pereliikmed.

Koolitamine jääb

Sisserände piirmäära kaotamise või siis määra suurendamise poolt räägib ka see, et pagulashirm on Eestis suuresti järele andnud. Nagu rõhutatud, pagulased ei käi kõnealuse määra alla, kuid fooni mõttes on tegemist Eesti jaoks tervendava ja positiivse muutusega, mis lihtsustab ka töökäte sissetoomise vajaduse teadvustamist avalikus ruumis. Muidugi ei kao kuhugi vajadus koolitada ja ümber õpetada kohapealset tööjõudu. Ent seda teevad tööandjad niikuinii, piiri taha vaadatakse ikka siis, kui häda käes. Ent üks tööturu arendamise meede ei peaks välistama teist.