Raamat, mille aktuaalsus ajab öökima

„Tähenduse teejuhid“ ei ole lihtne lugemisvara. Selle on siiski kirjutanud maailma tippülikoolide asunik, üks intellektuaalselt nõudlik inimene teistele omasugustele. Selle lähimad sugulased raamaturiiulil on Joseph Campbelli „Tuhandenäoline kangelane“ (e.k. 2005) ja Erich Neumanni „The Origins and History of Consciousness“. Teemaviited on seega süvapsühholoogia ja võrdlev mütoloogia (Peterson käsitlebki ideoloogiaid kui vaegmüüte). Petersoni „Tähenduse teejuhid“ toovad eelnimetatutele juurde (evolutsiooni)psühholoogia hilisemad saavutused. Teiste seas hindab ta kõrgelt neuropsühholoogia suurkuju, Eestist pärit Jaak Pankseppa. Eestlasi peaks kõnetama seegi, et ta näitab (Lääne lugejaskonnale) natsi- ja kommunismikuritegude sarnasust.

Lühitutvustuse korras võib veel öelda, et Peterson keskendub tegelikkusele, mitte niivõrd objektiivsele reaalsusele. Viimasega tegelevad eelkõige erinevate mõõteriistadega varustatud täppisteadlased. Inimesed elavad aga tegelikkuses, maailmas kui tegevuspaigas. Ses mõttes on eestikeelne sõna „tegelikkus“ väga tabav.

Aktuaalne on Jordan Petersoni peateos ka teises mõttes: see peaks huvi pakkuma kõigile neile, kes tahavad paremini mõista kitsamalt kaasaja vaimu. Eiramatu antropoloogiline fakt on seegi, et Jordan Petersoni sõnum tekitas ühiskonnas pretsedenditu resonantsi: psühholoogiaprofessor tuuritas mööda väljamüüdud kontserdisaale nagu rokkstaar. Selle tõusulaine püsivamad jäljed meie kodurannas on Hardo Pajula kinnistatud: kord kuus ilmuv ajaleht „Tähenduse teejuhid“, samanimelise loengusari Youtube'is ning raadiosaade Kukus.

P.S. „Tähenduse teejuhid“ pole kõige parem raamat Petersoniga tutvumiseks (kui just ei olda akadeemiline inimene, filosoofia- või psühholoogiatudeng. Siis küll). Alustada võiks ehk tema populaarteaduslikuma raamatuga „12 elu mängureeglit“.

Kui soovid Petersoni mõttemaailma rohkem süüvida, siis loe Mihkel Kunnuse blogipostitusest siit.