Restoranitest: Kolm Tilli Aparaadi hoovis

Kolme Tilli parimateks paladeks osutusid raamenid, nii sinimerekarbi-kookose kui ka sealiha-kanapuljongiga. Kanapuljong oli korraliku raameni jaoks küll kahtlaselt õhuke, kuid muud koostisosad suutsid seda mõnevõrra kompenseerida.­ Nii raameneid kui ka mõnd muud rooga saab tellida kas suure või väikse portsjonina ja see on võib-olla kõige parem asi, mille tänavatoit tänavalt restorani kolides kaasa on võtnud.

Hoopis enam kui Tillide toit meeldis mulle nende jook, eriti kokteilid. Joogi­kaart pakkus põnevust, aga lisaks sellele oli baarmen valmis ka etteantud teemadel improviseerima. Ja kui improvisatsioon päris meelepärane ei tulnud, pakkus kompensatsiooniks pisikese lohutuslisa ehk lonksu äsja saabunud väga erilist geneveri. Sama häid ja leidlikult kokkusegatud kokteile võib kohata mujalgi, kuid Kolme Tilli joogimehe entusiasmile on raske võrdset leida.

Muus vajab aga teenindusega toime­tulek kannatust. Ükskõik kui palju ­teenindajaid parajasti ringi sebib, ei paista külastajate vastuvõtmine kellegi ülesanne olevat. “Istuge, kuhu tahate,” oli külalislahkusele kõige lähedasem väljend, mida õnnestus kuulda. Ja kui pühapäeva õhtul peaks kõht tühjaks minema, siis võib ­kindel olla, et kuigi restoran on avatud kuni kella kaheksani, siis kell seitse teatatakse ükskõikselt, et köök on juba töö lõpetanud ning ärgu me imestagu midagi, nii lihtsalt on ja on alati olnud. Ja see ei loe, et seda asjaolu kusagil kirjas ei ole ja me juba veerand tundi ettekandjat oleme oodanud.