Kristjan Lepik: viis põhjust, miks turud kukuvad

1. Rahatrükk. See on kõige kurja juur. Nagu viimastel aastatel palju kirjutanud olen (no liigagi palju), loob see võltsreaalsuse turgudele, lükkab kunstlikult varahindasid üles ning koos sellega ei ole normaliseerumisprotsess rahulik, vaid väga närviline - keegi ei tea, kus päris reaalsus hindade mõttes võiks olla.

2. Võlakirjad. Siin ma arvan, et on kõige suurem mull. Päast pea 30aastast pulliturgu lääneriikide riigivõlakirjades ja turgudel puudub praktiliselt igasugune hirm, et ka need varad langeda saavad. Nafta "toel" on küll ettevõtete võlakirjad juba asunud pingesse minema, kuid seda veel väheselt. Nii ettevõtete võlakirjades (eriti riskantsemates) kui ka problemaatilisemate riikide hulgas on ruumi pinge tõusuks väga palju. Tugevama makroga riikidel ei ole see nii suur probleem (Saksamaa näiteks), kuid Prantsusmaa, Hispaania, Jaapan - seal on väga suur tõenäosus uue ja koleda võlakriisi laineks.

3. Aktsiad. On vähem mullis kui võlakirjad, kuid siiski sõltuvalt piirkonnast ja sektorist on kukkumisruumi kohati väga palju. Ja seesama mainitud rahatrükk - selle tõttu saab tõe otsimine olema väga valuline, kuna reaalsus on moonutatud. Risk on selleks, et turud kaotavad vahepeal usalduse keskpankade suhtes ning selle läbi tuleb ka kindlasti oluliselt rohkem "maailmalõpu" jutte. Nafta kukkus aastaga 75%, miks aktsiaid ei võiks kukkuda 50%? S&P 500 1100 punkti – vabalt võib juhtuda, et närvilisusega käidakse seal kandis ära. Tsükli põhjad tehakse ikka sellise emotsiooniga, et kõigil on oksetunne aktsiatest, sellest me oleme ikka väga kaugel.