Eestis on olemas mingi hulk nii tehnoloogiakiiksuga nohikuid ning suuresti tänu Skype’i eduloole ka mõned “teise ringi” iduettevõtjad-investorid. Kindlasti ei ole nohikuid ja rikkureid Eestis piisavalt. Selge piiri seab siin ette kasin rahvaarv. Põhjamaiselt külm, pime ning lörtsine Eesti ei ole ka elukeskkonna mõttes kõige atraktiivsem tõmbekeskus. Kui midagi erilist ei juhtu, siis hulka talente meil immigrantidena enda juurde elama kutsuda ilmselt ei õnnestu.
Reaalsete ja enamasti väiksusest tulenevate piiravate asjaolude tõttu on Eesti idufirmad sündinud globaalsetena. Seda kaugeltki mitte ainult turuambitsioonide mõttes, vaid juba algusest peale on nad sunnitud žongleerima eri riikides asuvate kontoritega ning eri rahvustest kaastöölistega.
Tihti liigub ettevõtte peakorter välismaistele investoritele lähemale ning teatud kriitilise massi saavutamisel tuleb ka mingi osa arendusosakonnast “parematele jahimaadele” liigutada, kus tööle võtmiseks sobivaid inimesi rohkem. Turundust tuleb samuti teha seal, kus tegelik turg asub ning üsna kindlasti ei ole see Eesti. Kriitikud küsivadki, et mis kasu iduettevõtetest Eestile on, kui nad “suureks kasvades” Eestisse ei jää.
Start-up-riigi kuvand. Räniorule kindaheitmiseks meil siiski jaksu ei ole. Eestis kujunev innovatsioonikeskkond on teistsuguse dünaamikaga, pakkudes ehk üht-teist eelkõige varases kasvufaasis olevatele ettevõtetele. Võiksime mõelda Eestist kui platvormist, kus idufirmal on hea areneda, toodet või teenust arendada, testida ja kommertsialiseerida ning lõpuks edu korral oma põhilistele turgudele edasi liikuda. Olla heas mõttes sillapea, kus ärikeskkond ja inimkooslus pakuks eri riikidest pärit iduettevõtetele kiirendust.
Kui Eestisse tulevaid ning siit edasi liikuvaid iduettevõtteid on palju, siis tekib siia uusi ja ägedaid töökohti pidevalt juurde ning pole põhjust ka muretseda selle üle, et nende ettevõtete edasine laienemine toimub suure tõenäosusega kuskil mujal.
Visioon on üks asi, selle ellurakendamine midagi muud. Ega iseenesest midagi ei juhtu. Nii nagu meie metsast pärit pohlad vajavad kasvuhoonelt troopilistest banaanidest erinevaid tingimusi, nii on ka iduettevõtte vajadused erinevad näiteks suurest tselluloositehase omadest.
Nutikas ja paindlik immigratsioonipoliitika on inimvara suurendamise hoob, aga sealsete takistuste leevendamine on ainult pool võrrandist. Teise poole moodustaks proaktiivne talendipoliitika, kus teadlikult üritatakse suurendada Eestisse saabuvate välistudengite hulka ning aidatakse ka “targal rahal” Eestit asukohaks valida.
Oluline ka teadlik pingutus selle nimel, et Eestist kuvand start-up-riigina süveneks ning nii maailma eri paigust pärit nohikud kui kogenud riskikapitalistidest rikkurid tahaksid vähemalt kevadel Latitude59 ajal Eestisse tulla, et siin üksteisega kohtuda. Kui kasvuhoone temperatuur ja niiskustase on paigas, siis tekibki ehk võimalus meie paepealsele kasvatada keskkond, mis mitte ei võistle Ränioruga ega kopeeri seda, vaid on leidnud iseenda tugevustega kooskõlas oleva niši.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Juulis lisandus 4 üürnikku
Riias arendatav Preses Nama Kvartālsi ärikeskusega lisandus ainuüksi juulis neli uut üürnikku. Uute tulijate seas on digitaalse kasutajakogemuse disainiga tegeleva ettevõtte kontor ning mitu teenusepakkujat – pilatese stuudio, kohvik ja lõunasöögirestoran. Esimesed üürnikud kolivad keskusesse juba 2027. aasta jaanuaris.