Devalveerimist ära soovita vaenlaselegi

Üldiselt ei mõelda selles kontekstsis kuigivõrd Lääne-Euroopa olukorrale seitsmekümnendatel. Siis oli Saksamaal Euroopa Ühenduses tugev mark ja tugev majandus, sellal kui nõrgemad riigid, nagu Itaalia ja Prantsusmaa, devalveerisid iga natukese aja tagant  käibel olevat vääringut, et mingilgi moel konkurentsis püsida. Nii muutus viimati nimetatud maades eksport üleöö odavaks ja import kalliks, ja vähemasti esmapilgul paistis kõik jälle korras olevat.

Sellise asjade näilise kordasaamise retsept ei ole veel kaugeltki unustusse vajunud, miks muidu seda jälle võimalikel ja võimatutel juhtudel ette tuuakse. Eurosüsteem on selle võimaluse ära lõiganud, aga sellegipoolest võiks küsida, kas devalveerimisest on üldse kunagi kasu olnud. Konkurentsivõime oli ja on see põhiline argument, aga tänapäeval ei saavutata seda mitte nõrga vääringu abil, vaid konkurentsivõimeliste toodetega, mille eest küsitakse konkurentsivõimelist hinda. Sellesse kuulub, et mis tahes toote eest ei küsita ülearu kõrget hinda kõrgete palkade, halvava bürokraatia või puuduliku infrastruktuuri kaudu. Veelgi tähtsam on pidev uute, üha paremate toodete arendamine – just selliste, mida mujal ei valmistata. Selle konkurentsieelise on Saksamaa viimastel aastakümnetel säilitanud ja laiendanud ning selle kaudu ka eurost rohkem kasu saanud. Teiste maade lahendus võiks aga seisneda konkurentsivõime suurendamises, seda muidugi mitte ebavõrdse konkurentsi võtete abil. Ajaloo käigus on mitmed rahvad üritanud üksteist devalveerimise kaudu allutada, aga sellest ei ole kunagi uut rikkust juurde sündinud, pigem on sellest alanud allakäiguspiraal, milles võitjaid ei ole.

Võlgu ei tasu elada. Aabitsatõde on muidugi see, et kui riik impordib rohkem kui ekspordib, siis peab ta raha laenama, et oma arveid maksta. Enamasti tähendab see võlgade kuhjumist, olgu siis pankades, riikides või kodanikel. Mõnda aega võib see käratult toimida. Aga niipea, kui laenajad hakkavad äkki oma vahendeid tagasi nõudma, on kriis lahti ja osa riike neeldub kiirelt allakäiguspiraali, kasutusele võetakse Kreekast ja teistest hädariikidest tuntud säästmisabinõud, tööpuudus suureneb, maksud tõusevad ja leibkonnad satuvad üha suurematesse majandusraskustesse. Tegelikult on just võlad need, mis olukorra raskeks teevad. Nende korral ei aita devalveerimine õhku puhtaks lüüa ja majandamise tasakaalu on raske tagasi saada.

On imekspandav, kui hästi on Slovakkia, Eesti ja viimaks ka Läti kõigi raskuste kiuste oma puudused voorusteks keeranud, ja samas kahju, et see läänes, eriti Lõuna-Euroopas nii vähe tunnustamist leiab. Nii või teisiti on aga ilmne, et konkurentsivõime ja majandusliku distsipliini eraldusjoon ei jookse Euroopas mitte ida ja lääne, vaid põhja-lõuna suunal.

Kes iganes aga Kreekale või teistele „rasketele“ riikidele devalveerimist või teisi primitiivseid lahendusi soovitab, see peaks esmalt Eesti ja Läti poole vaatama. Majanduslike põhitõdede õpiku sirvimine ei teeks samuti paha.