Leevendame talentide konkurentsipiiranguid

Eestis sisaldub nn konkurentsipiirangute ja -keeldude regulatsioon muidu igati moodsa töölepingu seaduse (TLS) paragrahvides 23-28. Igamehe-teadmise järgi soosivad konkurentsipiirangud ettevõtte ja seega ka ühiskonna tasemel innovatsiooni ning suruvad maha kõlvatut konkurentsi. Ent kas see on ikka õige, et ühes kaubandust ja innovatsiooni soosivas keskkonnas tuleb pärssida teadmiste ja oskuste siiret, sotsiaalset mobiilsust, initsiatiivi ja motivatsiooni?

Tõsi, Erkki Raasukese ja Taavi Kotka „kuldsed käerauad“ on kindlasti toonud värske sõõmu õhku avalikku sektorisse ning seega parandanud era- ja avasektori vahel toimuvat teadmussiiret (naeruväärse kompensatsiooni eest, muide). Kuid see ei peaks olema norm ja kindlasti ei ole selline mudel kestlik.

Viimase aja õiguskirjandus ja majanduslikud hinnangud väidavad, et võitjate poolel (ka regionaalselt) on pigem need, kes konkurentsi, teadmussiiret ja mobiilsust soosivad. Selle klassikaline näide USAst on California tsiviilkoodeks, mis konkurentsipiiranguid Californias jõustada ei võimalda. Piirkonnad, mis on liikunud tagasi konkurentsikeeldude suunas või jäänud poolele teele (Michigan, Massachussets), ei ole võitnud, sest kõrgtehnoloogiline tööjõud ei näi armastavat ettevõtlikkusele seatavaid kunstlikke piiranguid.

Meie TLSi paragrahvis 22 tuleks seetõttu sätestada, et tootmis- või ärisaladuse hoidmise kohustus peab olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud. Nutikate töötajate panus (või vähemalt läbirääkimispositsioon) äriprotsesside parendamisse ning ettevõtte intellektuaalomandi loomisse või väärindamisse vajab seaduses parandamist ja ettevõtlikkus soosimist. Tühiseks tuleks tunnistada kokkulepe, millega töölepingu lõppemisel piiratakse isiku õigust töötada või osaleda ettevõtluses, või muul viisil kasutada tema valduses olevat teavet või omandatud teadmisi ja oskusi. Selgelt piiritletud äri- ja tootmissaladuse kaitsest kaugemale minev konkurentsipiirangute kokkuleppeid sätestav regulatsioon tuleks aga üldse kaotada (TLS §§ 23-27).

Sarnaselt tuleks üle vaadata ka välismaalaste seaduse ametikoha vahetusega ja ettevõtlusega seotud piirangud, eriti tehnoloogiasektori töötajate ja tippspetsialistide osas (VMS §§ 1812 (2), 185-189).

Eeltoodud ettepanek ei tähenda kõlvatu konkurentsi võimaldamist ning tootmis- ja ärisaladuste kaitse, intellektuaalomandi kaitse või ärikeeldude kaotamist. Ka „emafirmade isamaaks“ saamiseks tuleb meil teha kindlasti enam kui lihtsalt töötajate konkurentsipiirangud kõrvaldada. Lihtsalt „käerauad“ ja peakorvistamine ei ole hea talendipoliitika.

Maailma kõige idu- ja netiettevõtlikumas piirkonnas, Räniorus, on käidud pikk tee orjanduse keelustamisest konkurentsipiirangute keelustamiseni ning tänane kullapalavik baseerub seal teistel alustel. Kahtlemata on just konkurentsipiirangute puudumine üks võtmetingimustest kõrgtehnoloogilise piirkonna õiguslikus arhitektuuris (elukeskkonna, kultuuri, kõrgtehnoloogilise nõudluse ja kapitali kättesaadavuse kõrval), miks Räniorg on nii alustajate kui tegijate jaoks täna paljude lahedate ettevõtmiste algus ja lõpp.

Värske Harvard Business Review´ uuringu kohaselt evivad konkurentsikeelud negatiivset mõju ka töötajate motivatsioonile ja seega ei täida algset eesmärki ettevõtte tasemel. Piirangud põhjustavad ajude äravoolu. Palk, tasud, osalus, muud hüvitised, cool ja fun võivad olla olulised motivaatorid ka ilma piiranguteta. Töötajate soovi ettevõttesse panustada tuleks pigem innustada, turgutada ja motiveerida ning kindlasti mitte pärssida. Ajale ja ideedele jalgu jäävad ettevõtted ei peaks muutuma lõksuks.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT, Raidla Lejins & Norcousi, Saku Õlletehase, Tallinna Vee ja Äripäeva arvamuskonkursi „Edukas Eesti“ raames.