Läheme välja talente püüdma

Eesti demograafilisi trende arvestades peame varem või hiljem muude alternatiivide kõrval mõtlema tõsiselt tööjõu sissetoomisele, meeldib see meile või mitte. Ka tööandjate hääl on selles osas muutunud järjest nõudlikumaks ja valjemaks. Ainuüksi IT sektor on välja käinud, et kolme aasta jooksul ollakse valmis tööle võtma 6500 inimest. Tõsi, võrreldes olukorraga paar-kolm aastat tagasi on Eesti rändepoliitika muutunud natuke leebemaks. Kasutades talupojarahvale omast maalähedast analoogiat võib öelda, et kui meil varem oli karjavärav praktiliselt kinni, ainult väike pilu oli, siis täna oleme seda väravat natuke rohkem lahti teinud. Et karja sisse lasta. Aga ainult natuke.

Statistika järgi on umbes 10% sisserännanutest n-ö eristaatusega siia tulnud - kas siis mingid nõunikud, Euroopa sinise kaardi omanikud või tippspetsialistid. Teisisõnu nende kategooriate esindajad, kelle siiatoomise üks tingimus on neile keskmisest kopsakama palga maksmine. Tegemist on kõrgema kvalifikatsiooniga inimestega, keda meil on hädasti vaja. Neid tuli mullu alla 100 inimese.

Probleem on selles, et meil - ehk siis Eesti riigil - on tunne, et kõik hirmsasti tahavad siia tulla. Et meil on mõnus kliima, head palgad, lahke sotsiaalse kindlustatuse süsteem ja lihtne keel. Oleks viimane aeg hakata taipama, et häid inimesi on maailmas vähem, kui on nõudlus nende järele. Käib globaalne jaht talentidele, sest kõik tahavad andekaid inimesi endale. Kasutades taas karjavärava juttu peaksime me mitte lihtsalt selle värava täiesti lahti tegema, vaid minema ja ise need lambukesed väljast karjamaalt kinni püüdma. Kusjuures me konkureerime väga suurte ja tõsiste tegijatega (London, Silcon Valley jne).