Lobjakas: ELil napib Ukrainas jõudu

Praegu tuleb leida vägivallatu lahendus kriisile. Välispoliitilistel vahenditel on oma roll, aga ELi kogemused siseriiklike pingete maandamisel on vähesed. Erinevalt Gruusiast aastal 2008 pole Ukrainas tegemist sõjaga. Sisekriisis võib ELi vahendajana ehk aktsepteerida lääneosa Ukrainast, aga vaevalt Viktor Janukovitši leer. ELi võimalusi kahandab ühise välispoliitika lõhestatud iseloom. Ukraina on eluliselt lähedam Poolale ja Saksamaale kui näiteks Prantsusmaale. Lähinaabrite vaated Venemaale erinevad kaugemate (ja suuremate) ELi liikmesriikide omast.

ELil oleks kõige targem mõelda uuele naabruspoliitikale. Ukraina keeldumine assotsiatsioonileppest novembris 2013 tähendas „vana“ naabruspoliitika pankrotti. Aga eeldusel, et EL ise lähiaastail ei lagune, jääb kestma vajadus Ukraina kriisile reageerida ja seda leevendada. See peakski saama uue naabruspoliitika keskseks ülesandeks, arvestades Ukraina suurust ja piirnemist ELiga. Oluline vahe eelmise naabruspoliitikaga võrreldes on, et kui veel viis aastat tagasi võinuks EL dikteerida strateegilisi tingimusi (pakkudes valitud naabritele liitumisperspektiivi), siis nüüd tuleb pea ees sukelduda reaalpoliitika maailma. Lahenduse tuleb leida lehmakauplemise teel Venemaa osalusel. See kujuneb ELile raskeks katsumuseks.

Hetkel ei ole selge väljakutse lõplik iseloom: selleks võib olla kriisimaandus, kodusõja ärahoidmine, relvakonfliktide summutamine, kodusõja peatamine, oma piiride kaitse, rahuläbirääkimiste vahendamine, riigi jaotamine kaheks, rahutagamine jms.