Ettevõtlusvabadus, ametniku põhiseaduslik õigus

Kui seni oli reegel see, et ametnik ei tohi töötada teise tööandja juures ega tegelda ettevõtlusega (see oli lubatud ainult erandjuhtudel), siis uus seadus lähtub vastupidisest: kõrvaltegevus on üldiselt lubatud, keelud on erandlikud. Olgu öeldud, et samasugune põhimõte kehtestati ka näiteks maavanematele ning linna- ja vallavalitsuse liikmetele. Üldistades võib ütelda, et mida kõrgemal ja vastutusrikkamal positsioonil ametiisik on, seda rohkem on talle seaduse järgi keelatud.

Miks üldse asuti senist olukorda muutma? Vastus on lihtne: sellised mõõdukohatud piirangud olid oma aja ära elanud ja need ei olnud kooskõlas ka põhiseadusega, mis sätestab ettevõtlusvabaduse kui põhiõiguse. Põhiõigust ei saa aga piirata lauskeelu korras, vaid seda saab teha ainult kitsa ringi puhul ja kindlatel tingimustel. Lauskeelu ebaproportsionaalsusele on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler ja riigikohus. Näiteks ei ole põhjendatud keelata linnaametnikul tegelda ettevõtlusega, isegi kui ettevõte, milles ta on hõivatud, tegutseb samas valdkonnas, aga teises linnas.

Teine ülearuste piirangute kaotamise eesmärk oli suurem läbipaistvus. Ei ole midagi taunimis- ega keelamisväärset selles, kui ametnikul on majandus- või muid huve ka väljaspool oma ametnikutööd. Nüüd võib ta tegelda nendega ettevõtluse või muu kõrvaltegevuse korras täiesti seaduslikult – ta peab sellest vaid teada andma.