ARVAMUS: Private Label – kas tootearenduse lõpp?

Nagu eelnevalt kirjeldatud on täna eluterves konkurentsis tarbija eelistust taotlemas tootjad, kes tegelevad tervikuna nii tootmise, tootearenduse, kui ka turundamisega. Private Labelite levikul saab kohalikust tootjast ainult alltöövõtja, kes kelle Maarjamaal toimiv tehas peab konkureerima samalaadse tehasega maailma kuklapoolel. Tarbijal puudub sel juhul võimalus valida, kas ta tahab kohalikust toorainest, kohalikus majandusruumis toodetud toitu või eelistab mõnd tundmatut tootjat.

Säärases olukorras võib meid tabada karm veendumus, et hommikuse võileiva peale ei saa valida Hiirte juustu, Saaremaa juustu ja Edami vahel, vaid valik on ühe või teise jaeketi juust, mille tootmisprotsessist meil aimugi ei ole.  Loomulikult ei pruugi Private Labeli levik olla nii drastiline kui näide kahe jogurtiga, siiski seavad omatooted tootjad nõrgemasse seisu. Nende arendustöö tulemusena valminud uudistooteid saavad suurkorporatsioonid hõlpsasti kopeerida ja neil puuduvad väiketootja kuluartiklid toote turundamisel, kuna nad reguleerivad keskkonda, kus tarbija otsuste tegemise hetkel viibib.

Kokkuvõttes näeb Euroopa  Toiduliit Pivate Labelite laialdases levikus ohumärke ja on alustanud laialdasi aktsioone, et sellele juhtida riikide valitsuste tähelepanu. Tarbijatel on aga juba praegu õigus nõuda kaubanduskettidelt rohkem infot Private label toodete päritolu kohta ja loomulikult avaldada mõju eelistades tuntud tootjate kaubamärke.