Martin Palmiste: kliimadividendid oleks valuvaigisti rohepöörde mõju leevendamiseks

Öeldakse, et aeg parandab haavad. Kuid siin on kindlalt vähemalt üks erand: kliimasoojenemine. Mida kauem me ootame, seda suuremaks me haava kisume. Kuidas iganes me selle haava lõpuks kinni ka seome, saab see olema valus. Minu ettepanek on luua valuvaigisti, mis teeb kogu operatsiooni meeldivamaks.

Terav nõel operatsiooniks on meil juba olemas, selleks on heitkogustega kauplemise süsteem (HKS, ingl k ETS; tuntud ka kui heitmekaubandus, süsinikuturg). Nii kujuneb välja CO₂ hind ning heitmevähesed tooted muutuvad võrreldes teiste toodetega soodsamaks. Mida kõrgem CO₂ hind, seda kiiremini ja lihtsamini tasub end ära rohelistele tehnoloogiatele üleminek. Üleminek võtab aga aega ja see tähendab, et ka tarbija rahakott ei jää puutumata. Seda näeb hästi näiteks elektritootmises.

Põlevkivist energia tootmise puhul kulub umbes pool elektri hinnast CO₂ tasule. Senikaua kuni ei ole turul piisavalt taastuvenergiat, maksab tarbija juba ainuüksi seetõttu kõrgemat elektri hinda. Kui alates 2027. aastast lisandub süsiniku hind ka maanteetranspordile ja elamute kütmisele, jõuab sarnane mõju veel tugevamini tarbijani. Seega süsinikuturuga üksi saame me teoreetiliselt küll haava kinni seotud, aga mis hinna eest? Kui operatsioon on sedavõrd valus patsiendile (loe: tarbijale), tahab ta ühel hetkel selle katkestada ja haav jääb mädanema. Seda me tahame vältida.

Seega, kui jagatakse kõik HKSi tulud võrdselt tagasi, on nende „kasum“ kõige suurem. Lõpetuseks, kuna CO₂ hind kõigub pidevalt, tähendab see tulude vaatest, et igal aastal peab uuesti üle vaatama, kui suur on lõplik eelarve ja milliseid projekte saab üleüldse rahastada.

See tekitab turul palju ebakindlust, sest näiteks ei tea, kas ka järgmisel aastal on teatud toetused samas suurusjärgus või kas nad üldse tulevad uuesti; samuti tekib suhteliselt palju lisatööd, sest igal aastal peab otsustusprotsessi kordama. Kliimadividendide kaudu saame tuua siia rohkem selgust: otsustame ära mitme aasta perspektiivis, kui palju raha läheb igale valitud projektile, ning ülejäänu kasutame kliimadividendideks.

Roheleppel on kaks poolt: üks on viia see läbi, teine on aga tegeleda selle mõjudega. Nagu yin ja yang täiendavad need kaks aspekti üksteist ning ainult koos saavutavad nad parima tulemuse. Inimeste rahaline toetamine kliimadividendide näol annab vajaliku toetuse rohepöördele ning seeläbi oleme valmis ka ambitsioonikamateks kliimaeesmärkideks, mis meil lähitulevikus tõenäoliselt ees seisavad.

Kliima peab end ära tasuma* – ainult nii jõuame me süsinikuneutraalse Eestini.

--------------------------

*Achim Wambach (2022). Klima muss sich lohnen. Ökonomische Vernunft für ein gutes Gewissen. Herder: Freiburg, Basel, Wien.