Jaroslav Tavgen: kuidas ma Clooneyga Helsingis unistusi püüdsin

Paljud leidsid, et foorumi parim ettekanne oli Morgan Stanley' pankuri Carla Harrise kõne. Kui kujutada ette, millest üks pankur võib rääkida, tekib teatav kujutluspilt: palju numbreid, graafikuid, kõneleja loeb teksti pominal paberilt maha jne. Kuid mitte antud juhul. Pärast Carla sütitavat esinemist aplodeeris publik püsti seistes. Harris rääkis usaldusest, innovatsioonidest, usust enesesse, meeskonna usaldamisest ja vigade tegemise tähtsusest, näidates, et isegi pankurid oskavad inimesi motiveerida.

Kohvipauside ajal aga kostis kõikjal ainult: “Clooney, Clooney, Clooney, Clooney, Clooney.” Jah, ürituse peamiseks magnetiks tehti kuulus Ameerika näitleja. Mind hämmastab, et niisugused odavad populistlikud trikid panevad inimesi üritusele pileteid ostma, sest sellise suurusega staari kutsumine on samahästi kui tema esinemise läbikukkumise garantii. Ma ei oodanud George Clooney' kõnest midagi, sest kuulasin eelmisel aastal Obamat. USA eelmise presidendi esinemine 2018. aasta Nordic Business Forumil osutus täielikuks fiaskoks: see oli igav, sisutühi ja energeetilise laenguta.

Muide, see ei olnud isegi esinemine, vaid intervjuu. Obama ja Clooney kaliibriga staarid ei vaeva end sellega, et valmistada oma esinemisi ette, sellepärast tuuakse lavale ajakirjanik, kes neid küsitleb. Publikusse niisuguse hoolimatu suhtumise tulemus on see, et inimesed igavlevad ja hiljem arutavad kuluaarides, et intervjuu formaat on konverentsi jaoks sobimatu.

Sellele vaatamata tahan tänada George Clooneyt lause eest: “Ma oleksin eelistanud mitte kogeda neid ebaõnnestumisi, mis mul on olnud, kuid vaid need on võimaldanud mul kujuneda selleks isiksuseks, kes ma praegu olen.”

Meie riigis köitis erilist tähelepanu see hetk, kui Apple'i asutaja Steve Wozniak lausus lavalt sõna “Eesti”. Muide, saal karjus vaimustusest, kui see juhtus – selgus, et foorumile oli tulnud 1500 inimest Baltikumist. Siiski oli meie maa kiitmine tema kõnes kõigest kõrvaline moment – hoopis huvitavam oli kuulata, kuidas ta oma ettevõtet alustas, kuidas ta üritab olla õnnelik ja kuidas Steve Jobs lasi ühe projekti teise järel sellepärast põhja, et ei taibanud arvutitest tuhkagi.

Kuid niisuguste foorumite peamine maiuspala ei seisne minu meelest mitte niivõrd ülemaailmse kaaluga staarides (kuigi Mark Zuckerbergi õe Randi esinemine oli sütitav), vaid hoopis suhteliselt tuntud inimestes psühholoogia vallast. Möödunud aastal näiteks esines Susan Cain, raamatu “Vaikne jõud. Introverdina maailmas, mis ei lakka rääkimast” autor, ja Marcus Buckingham, oma annete, mitte aga puuduste kallal töötamise tuntud apologeet. Sel aastal esines Oslos samal foorumil kuulus kirjanik ja ettevõtlusnõustaja Simon Sinek.