Neeme Korv: Nobe möödalask

Innovaatorid nurisevad tihti, et nende projektid pärinevad n-ö teiselt planeedilt ning valitsevad tagurlikud hoiakud ei suuda oma ajast ees olevat mõtlemist vääriliselt hinnata. Eks neil ole mõnikord õigus ka, ent liiklusohutuse alal on viimastel kümnenditel maailmas astutud pikki samme ja seda tänu sellele, et autotööstus on pidanud arvestama üha rangemate turvanõuetega.

Sõidukite aktiivse ja passiivse turvalisuse alal tehtud arendused, alates turvavöödest ja -patjadest lõpetades ABSi ja stabiilsuskontrolliga, turvakeredest jne, on viinud selleni, et näiteks Eestis ei hukku pea igas vähegi raskemasse avariisse sattunud autos inimene, nagu see oli 1990ndatel aastatel. Juhi, kaasreisijate ja eraldi ka laste turvalisus on kujunenud autode juures arvestatavaks müügiargumendiks.

Nobe projekti vedajad on alati avalikkusele rõhutanud, et arendatakse autot (ehkki kehtiva liiklusseaduse mõttes oleks tegemist mootorrattaga). Pressiteadete ja tutvustuste puhul on alati rõhk olnud esmajoones retrodisainil, sõidulustil, maksimumkiirusel 130 km/h, läbimisvõimel. Turvateemast tähtsamaks on Nobe spetsifikatsioonis peetud isegi asjaolu, et varustuses on kohvimasin.

Küll aga on turvateema Nobe Facebooki lehel kommentaarides üles võetud: „mitte mingit infot põrketestide kohta“, „eelistaksin turvapatju kuuele kõlarile“. Neid (kahjuks vastuseta) küsimusi oleks tõenäoliselt rohkem, kuid suurem osa inimesi ei osa küsida, sest ei kujuta praegusaja autot turvavarustuseta ettegi.