Jón Baldvin Hannibalsson: Ukraina hädad on lääneriikide vigade tulemus

Kõik nad kutsuti maikuu esimesel nädalal seminarile Johns Hopkins ülikooli Washingtonis. Enne seda oli igaüks kirjutanud ja esitanud oma nägemuse. Järgnenud akadeemilised ettekanded pidid keskenduma tol ajal kõige kõrgemal tasemel vastu võetud tähtsamate otsuste tagajärgedele. Seejärel küsitlesid autoreid põhjalikult teadlased, kes olid sellele ajale spetsialiseerunud eksperdid.

Enamik kokkutulnuist kippusid kaitsma oma riigi poliitikat, mille formuleerimisel nad olid osalenud. Mitte keegi ei tunnistanud ühtki tõsist viga Nõukogude Liidu suhtes. Mitte keegi ei tunnistanud vastutust traagilise situatsiooni eest Ukrainas praegu, 30 aastat hiljem.

Minu panus oli unikaalne selles mõttes, et olin lääneriikide liidrite poliitika vastu tollel ajal ülimalt kriitiline. Väidan ka praegu, et nad ei saanud lihtsalt aru, et Nõukogude Liit oli pöördumatult teel majandusliku ja poliitilise kollapsi poole; et Lääne liidrid tegid tõsise vea, kui sidusid oma poliitika edu või läbikukkumise üheainsa isikuga – Mihhail Gorbatšoviga. Kokkuvõttes viis see naiivne ja reaktsiooniline poliitika nad loogilise järelduseni, milleks oli üleskutse Balti riikide ja Ukraina iseseisvusliikumise juhtidele – takistada iga hinnaga Nõukogude Liidu lagunemist asjatu lootusega, et see hoiab ära Gorbatšovi poliitilise hävingu. Vaid loetud nädalate – mitte kuude – pärast oli Gorbatšov võimu juurest kadunud ja Lääne poliitika Nõukogude Liidu suhtes varises põrmu.

Väidan, et Lääne liidrid kukkusid seejärel läbi Venemaa ja Ukraina õigesti suunatud toetamises. Nad oleksid pidanud pakkuma nende riikide demokraatlikele jõududele heldet abi tohutult keerulises üleminekus totalitaarselt ühiskonnalt demokraatlikule. See projekt oleks nõudnud abiplaani, mis oleks oma mahult vähemalt sama suur kui Marshalli plaan, millega Ühendriigid andsid Lääne-Euroopale abi, et viimane end teise maailmasõja varemetest üles ehitaks.

Lääne liidrid olid ajal valmis Balti riikide iseseisvuse taastamise püüdlused ohvriks tooma. Me ei ole neile tänu võlgu, et seda ei juhtunud. Nüüd, 30 aastat hiljem, peame endiselt tegelema nende vigade traagiliste tagajärgedega. Tegeleme nendega iga päev, põrkudes Putini revanšistliku poliitikaga ja sissepiiratud Ukraina lagunemisega, mis on peaaegu langemas läbikukkunud riikide kategooriasse.

Teisest küljest õnnestus president Clintonil ja tema meeskonnal tekitatud kahjud kontrolli alla võtta, avades äsja iseseisvunud Kesk- ja Ida-Euroopa rahvusriikidele – sealhulgas ka Balti riikidele – NATO uksed. Tänu sellele on Venemaa taotlused hegemooniale oma „mõjusfääris“ või „lähivälismaal“ – Venemaa iganenud kolonialismi nimel – otsustavalt tagasi löödud. NATO laienemine kindlustas nende rahvaste suveräänsuse ja turvalisuse. Selle julge sammuga – millele, muide, USA kaitsepoliitika establishment vastu seisis – hoiti ära paljude sõdade tallermaaks olnud alade desintegratsioon ja „balkaniseerumine“.

Ei ole võimalik ümber lükata fakti, et paraku lasti käest võimalus koondada oma jõupingutused selleks, et Venemaa demokratiseerida ja siduda ta Euroopa-ülese kaitse- ja turvasüsteemiga. Negatiivsed tagajärjed saadavad meid veel palju aastaid. Tehtud vigade kõige suuremad ohvrid on ukrainlased.

Ja on veel üks hoopis teine lugu, mida keegi ei suutnud tollal ette näha. Kõige suuremat ohtu tuleviku „Trans-Atlantilisele Turvasüsteemile“ – Euroopa ja Ameerika demokraatlike riikide vahel – kujutab endast praegu Valge Maja peremees. Mees, kes arvab, et NATO on iganenud ja Ühendriikidel pole liitlasi vaja. See tõestab veel kord, et on ülim aeg selleks, et Euroopa võtaks oma saatuse enda kätte.