Mis saab Eesti võimsaimast maineprojektist?

Mitte väga ammu aega tagasi lõppes Eesti Vabariik 100 juubeliaasta ja seda tähistav välisprogramm, mis oli läbi aegade suurim ja mitmekesisem meie kultuuri tutvustus väljaspool Eestit. Tänu sellele jõudsid Eesti kultuuritegijad enam kui 35 riiki ning toimus üle 500 sündmuse.

Välisprogramm tõestas, et Eesti kultuuri on võimalik edukalt eksportida ning maailma väärikamad muuseumid, galeriid ja kontserdisaalid pole sugugi kättesaamatud kaugused - Orsay Muuseum, Washingtoni Rahvusgalerii, Barbicani keskus, Flagey ja Bozari kontserdimajad – kõik on võimalik!

Väärikaid ja värvikaid üritusi oli tõesti palju. Nii leidis aset näiteks Eesti animatsiooni fookusprogramm Jaapanis Hiroshima Animafilmide Festivalil, mis oli seni suurim Eesti filmide esitlus väljaspool kodumaad (ühtekokku tuli näitamisele üle 300 filmi). Märgilisemate ettevõtmistena võib ära märkida ka mitu kunstivaldkonna tippsündmust – Michel Sittowi isikunäitus Washingtonis, Baltimaade sümbolistliku kunsti ühisnäitus Pariisis, Konrad Mägi isikunäitus Roomas jne.

Kultuuri rahvusvahelistumine vajab vahendajaid, professionaalseid turundajaid ja lobiste. Kontaktid ja algatusvõime on selleks hädavajalikud, kuid vajalikud on ka materiaalsed vahendid – ilma toetuseta taandub antud suhtlus suuresti vaid kultuuriinfo vahetuseks. Välisprogramm lõi aktiivse ja algatusvõimelise kultuuriekspordi formaadi, kaasates oma võrgustikku ka erinevad ministeeriumid ning EASi. Nüüd oleks vaja seda taset hoida!

Tänu EV100-le tegid meie filmid, teater, muusika, kujutav kunst ja muudki kultuurivaldkonnad mitmeid rekordeid, olgu selleks siis vaatajate-kuulajate arv või rahvusvaheline tunnustus. Hea ülevaate EV100 välisprogrammi köögipoolest ja soovitusi tulevikuks andis möödunud detsembris filmimuuseumis toimunud konverents „Nähtav ja nähtamatu Eesti”. Ka sealt jäi kõlama murelik mõte, kuidas saaks saavutatut hoida ja sellega edasi minna?

Jätkata Eesti kultuuri toetamist ja levitamist samas mahus kui välisprogramm seda viimaste aastate jooksul tegi, tähendaks umbes ühe miljoni suuruse lisaraha leidmist Eesti kultuuri rahvusvahelistumisele aastas. See ei ole sugugi väike raha, aga seda ei ole ka liiga palju, et see ühele oma kultuurist hoolivale riigile üle jõu käiks. On oluline märkida, et välisprogrammi kuulunud Eesti kultuurisündmuste puhul panustasid välispartnerid veel rohkemgi kui me ise. Need olid tihedas koostöös sündinud projektid.

Eesti kultuuriprodutsendid- ja loojad tõestasid tõsisemalt kui kunagi varem, et nad on rahvusvahelisel tasandil usaldusväärsed partnerid ning et meil on pakkuda erakordset sisu. Ainuüksi välispressi kajastusi vaadates on näha, et Eesti tuntus kasvas märkimisväärselt.

Positiivne kuvand teenib otseselt ka meie väikese riigi julgeoleku huve. Eesti sai juurde palju sõpru. Lähme selles suunas julgelt edasi.