Valitsusjuht – draakoni taltsutaja või kannupoiss?

Võimu ja kõrgete ambitsioonide nimel on Ratas piltlikult öeldes ka ennast selle poliitilise lastehaigusega nakatanud ja pannud kaalule omaenda poliitilise tervise. Kuid õnnestumise korral elatakse kõige suuremad tüsistused üle ja ehk tekib ka immuunsus, mis ei lase epideemial enam uuesti puhkeda.

See on Ratase n-ö võimatu missioon. Aga Ratasele ju meeldivad superkangelased, millele viitab pealetükkiv ja kohmakas käepigistus Arnold Schwarzeneggeriga ÜRO kliimakonverentsil Katowices. Kui märulifilmides saavad superkangelased üldiselt oma ülesandega hakkama, siis uut koalitsioonilepingut lugedes tekib teatud mõttes kimbatus, kas ülesanne ikka on püstitatud nii, et superkangelane saab hakkama draakoni taltsutamisega, või on sedakorda vastupidi, et draakon on leidnud endale kannupoisi. Seda kimbatust tekitab asjaolu, et see koalitsioonileping on pigem EKRE ja Isamaa kui Keskerakonna nägu, tõestes esiplaanile rahvusriigiga seotud teemad.

Võib ju deklareerida, et eelistatud on sisemiste reservide leidmine (olemasoleva tööjõu ümberõpe, passiivsete kaasamine, paindlikumad töösuhted noortele jne) ning Eestist lahkunud inimeste tagasipöördumine, mis on õige ja õilis eesmärk, kuid see ei pruugi lahenda igapäevaseid ja akuutseid tööjõuprobleeme. See tähendab, et ka Eesti tõõjõuvajadus tuleb täpsemalt kaardistada ning tegutseda põhjendatud analüüsi järgi ja mitte ainult poliitilisele agendale tuginedes.

Uue valitsuse edukus sõltub sellest. Analüüsist ja kainest mõistusest. Koalitsioonileping sisaldab nii Eesti elu edendavaid kui ka pärssivaid eesmärke ja meetmeid. Kui poliitilisest agendast tulenevad ranged piirangud hakkavad majandust ahistama, tekitab see tugevat vastuseisu ja pidurdab kogu Eesti arengut, mis kokkuvõttes kõigutab ka valitsuse tooli. Kõikuval toolil pole aga võimalik kaua istuda.