Eesti vajab ühtlast arengut

Eesti ääremaad ja hääbuvad või hääbuma kippuvad väikelinnad ei ole ju paratamatus, need on põhimõtteliselt elamiseks hästi sobivad, ilusad ja sõbralikud kohad, kuid kahjuks jäänud hooletusse majanduse lühinägeliku optimeerimise tulemusena. Terve Eesti ühendamine hästi toimiva transpordivõrguga on kindlasti olulisem kui tasuta ühistransport, Eesti-sisese kiire ja mugava raudteeühenduse arendamine (tegelikult taastamine) on vajalikum kui Rail Baltic.

Kusjuures oluline on, et riigi transpordiskeemi tuleb arendada tervikuna, mitte kõhutunde, mingi piirkonna valijatele antud lubaduste (mida tuleb ka arvestada) või toetusgruppide ja meeleavalduste järgi. Väikese Eesti riigi asustus täna ja ka minevikus on teada praktiliselt ühe inimese täpsusega (!), on teada teede- ja raudteedevõrk ja selle kujunemine, on teada ettevõtete paiknemine, nende tööjõuvajadus ja teenuste võimalused. Sobiva lahenduse leidmine – kuhu, mida ja missuguses järjekorras rajada ja uuendada – on matemaatiliste meetoditega lahendatav. Oluline on vaid see, et optimeerimisel ei arvestataks peamiselt majanduslikku tulu, vaid primaarne oleks inimeste heaolu. See tähendab, et inimeste liikumisvõimalused on tähtsamad kui kaupade vedu, et haridusasutuste planeerimisel on kohalike elanike huvid olulisemad kui haridusökonoomika jne.

Elukeskkonna mõttes on Eesti väikelinnad ja külad oma loodusläheduse, rahu ja turvalisusega tänapäeva inimesele ideaalsed elupaigad. Riigi eesmärk peaks olema muuta need ka sotsiaalse keskkonna (sh teenuste ja transpordi) mõttes ideaalilähedasteks. Eesti ühtlane asustatus on oluline nii demograafilise kui ka riigikaitselise vaatenurga poolest.