Pensionist. Otsides probleemi põletavale lahendusele

Minu küsimus on selle koha pealt kindlasti ebamugav, kuid riskin siiski. Nimelt, kas keegi on mõelnud, mis juhtub siis, kui ülalkirjeldatud hüpoteesid ja lootused mingil põhjusel ei tööta? Kahtlustan, et on mõelnud küll. Samas, kuivõrd siin on näha süsteemse riski võimalust, siis ilmselt on parem sellele mitte mõelda.

Mis riski ma silmas pean? Mis siis, kui pensionikogujad ikkagi ei suuda raha kasvama panna? Või üldse säästa. Või kulub see raha elamiseks lihtsalt ära ja väljateenitud pensioniikka jõudes avastatakse, et raha lihtsalt pole ja leppima peab mikropensioniga. Kuna lammutus-argumendid põhinevad usul, siis võiks seda ka siin kasutada ja proovida prognoosida, kas kirjeldatud kaasus võib kujuneda pigem reegliks kui üksikjuhtumiks.

Kujutame ette olukorda, kus meil on suur hulk rahulolematuid inimesi, kes nõuavad: riik, aita! Neid inimesi võib olla palju, kuna juba ca 15 aasta pärast saavad pooled pensionärid teisest sambast väljamakseid. Ajaga see osakaal kasvab. Ilmselt tundub see piisavalt kauge tulevik, millele praegusetel riigijuhtidel on lihtsam mitte mõelda. Kuid kes iganes 15 või 25 aasta pärast riiki juhib, peab sellise olukorraga arvestama. Mis võiks olla lihtsam, kui sirutada selle lahendamiseks käsi nende kodanike taskusse, kes on sääste kogunud. Uute või kõrgemate maksudega saavad pihta kõik elanikud.