Vajame suurt Nutika Eesti narratiivi

Eesti on unikaalse hetke lävel, sest mitu tähenduslikku sündmust on toimunud viimase aasta jooksul:

• EV100 – uhkusega oleme tähistanud Eesti omariikluse loomise 100 aasta möödumist – see ei ole niivõrd kummardus konkreetsele päevale, vaid tervele sündmuste ja tegude ahelale, mis lõid eelduse omariikluse tekkimiseks kuni sammudeni, mis viisid Eesti sõnumi rahvusvahelise aktsepteerimiseni;

• Riigireformi põhimõtete konsensus – on unikaalne, et enne valimistulemusi on erakonnad üldsuse survel allkirjastanud riigireformi ühismemorandumi – see on märk, et meil eksisteerib ühine tunnetatud vajadus selle protsessi möödapääsmatuse küsimuses;

Jaapanlaste ühiskond 5.0 räägib sarnastest trendidest nagu Saksamaa tööstus 4.0 (super-ühendatud süsteemid, ja masinõppe abil teenuste ja elu lihtsustamine) ja paneb kõige selle keskmesse inimese.

Kui siit nüüd otsida inspiratsiooni, siis mõtleme, mis arenguetapid me Eestis oleme läbinud.

Eesti 1.0 oli iseseisvuse saavutamise Eesti aastatel 1917–1944 (26 aastat). Eesti 1.0 on iseolemisest ja iseotsustamisest unistamise tulemus. Vedav jõud oli oma maa, rahva ja riigi defineerimine ning nende alustoimeks vajaliku ülesehitamine. Iga uue "oma asja" ülesehitamine koondab rahva tahte ja annab motivatsiooni. Eesti 1.0 võtmesõna oli vabadus.

Eesti 2.0 oli taasiseseisvumine ja Eesti ülesehitamine aastatel 1990–2018 kuni Eesti 100 (28 aastat). Eesti 2.0 algas vabaduse januga ning sooviga rabeleda välja nõukogude ikkest ja vaesusest. Eesti arengu teine etapp lõpeb Eesti 100 pidustuste ja ühiskonnas üha kasvava nihelusega, et meie hõimul ei ole pikka visiooni. Rahulolematus on justkui pohmell pärast 100aastase riigi pidustusi. Oleme revolutsioonilise situatsiooni lävel, kus samamoodi enam ei saa ja kõik veel uutmoodi ei oska. Eesti 2.0 võtmesõnad olid Euroopalik elu, kuigi ka selle perioodi sisuline tegevus käis vabaduse eest võitlemisega, siis peamine ajend oli soov sarnaneda skandinaavialiku elumudeliga – otsustusvabadus, liikumisvabadus ja majanduslik areng. Elu sealpool kallastel paistis lihtsalt nii palju ahvatlevam.

Eesti 3.0 tunnetamiseks tasub tuua võrdlus inimvajaduste püramiidiga. Füsioloogiliste vajaduste rahuldamiseks on meil eeldused olemas – me ei pea enam Soome televisiooni vaatama ja unistama vabakaubandusega ühiskonnast. Meie ostujõud on 20 aastaga kasvanud 50%-lt 75%-le Euroopa keskmisest, meie SKP jooksevhindades on 20 aastaga kasvanud ca 3500-lt ca 18 000-le. Muidugi on veel üle 20% inimestest, kes elavad suhtelises vaesuses, aga meie sotsiaalsüsteem on pidevas arengus, et tagada nendele vajaduspõhist abi. Ka turvalisuse tunne on suurem varasemast, mõistagi peame riigina selle hoidmise ja arendamise nimel pingutama, aga see ei ole elanike igapäevamure. Emotsionaalsete vajaduste edukust ma hinnata ei oska, aga tunnustusvajaduse oleme saanud juba aastaid toidetud Eesti e-riigi kuvandiga.

Kas siis ongi nii, et oleme läbinud kõik vajaduste hierarhia astmed ja jõudnud viimasele tasemele – eneseteostusvajadus? Kui vaadata, et Eesti on start-up-ettevõtete poolest elanike kohta maailma kolmas riik, siis võiks ju nii arvata küll. Loomulikult ei väida ma, et kõigil varasematel astmetel on kõik hästi, pigem on küsimus selles, mis on Eesti järgmine suur samm, mis tagab kõigile parema elu.

Äsja Eesti rakendusuuringute keskuse idee analüüsi tulemusi tutvustades tõi Stanfordi ülikooli asutatud uuringuinstituudi SRI endine juht Dennis Tsu välja Eesti kolm suurt valikut – loodusressursside Eesti, ümbertöötlev Eesti või teadusarendusega lisandväärtust loov Eesti.

Esimesel kahel võimalusel on omad piirangud. Loodusvarade (põlevkivi, fosforiit, paekivi, mets, vesi) kasutust tuleb hoolikalt majandada või keskkonna hoidmise nimel seda hoopiski mitte teha. Ümbertöötleva Eesti kontekstis on takistus tööjõuturu piiratus. Need kaks on osa meie majandusest, aga ei saa muuta Eestit 10 korda iseendast suuremaks.

Ainust tõeliselt piiramatu ressurss oleks nutikus, kui seda õigesti kasvatada. Nutikuse faktori toomist Eesti mõõdikuks on pakkunud juba 2012. aastal leiutajate liidu liige, nüüd, aastaid hiljem, võiks nutikuse võtta Eesti uueks narratiiviks.

Nutika Eesti teenistusse saame panna nii matemaatikaõpetajate probleemi lahendamise, teadus-arenduse investeeringute viimise 1% asemel 2–3% tasemele, riigireformi läbiviimise jne. Iga otsus riigijuhtimises peaks vastama küsimusele – kas sellega loome nutikama Eesti?

Kui Eesti otsib eneseteostuse tasemel narratiivi, siis miks mitte võtta eesmärk ehitada järgneva 30 aasta jooksul üles Nutikas Eesti, kus on nutikas ja õnnelik rahvas, nutikas ja julge majandus ning nutikas ja visiooniga riik.

Vähemasti ei saaks keegi öelda, et tegeleme peenhäälestusega, kui inspireeriv visioon on olemas.