Väärtusloome ja majanduspoliitika

See kirjeldab üksteisele järgnevaid tegevusi, millega luuakse toode või teenus ja viiakse see tarbijani. Väärtusahela olulised koostisosad on tootearendus, materjalide ja komponentide ettevalmistamine toodetele sobival kujul, valmistoodete koostamine materjalidest ja komponentidest, nende jaotus, turundus ja müük.

Väärtuse jaotumine väärtusahela osaliste vahel sõltub oskuste ja teadmiste unikaalsusest või vastupidi, selle puudumisest. Kokkuvõttes määrab see turupositsiooni.

Väärtusahelas osalemise puhul räägitakse sageli väärtusahelas kõrgemale, lõpptootele lähemale liikumisest, mis nagu suurendaks väärtusahelast osaks saavat tulemit. Samas on paiknemine väärtusahelas määratud mitmesuguste objektiivsete teguritega, millega kaasnevat võib arendada ja parandada, aga mis toimivad küllalt sarnaselt loodusseadustega.

Erinevaid valdkondi eeltoodu põhjal hinnates on võimalik pidada üheks eeliseks mingi suhteliselt unikaalse ressursi olemasolu. Väikese riigi puhul on probleem, et tulu saamiseks on koduturu väiksuse tõttu vaja suur osa toodetust müüa teistes riikides ning suure riigi koduturg on sealsete ettevõtete eeliseks. See on üks põhjus, miks paljud Eesti ettevõtted on välisomandis. Samas on kapitalil rahvus selles mõttes, et oma tegevusi välja andvad suured firmad jätavad kõige strateegilisemad neist, nagu müük ja tootearendus, emafirmale ning vastavad tegevused toetavad ka nende riikide innovatsioonisüsteeme, ülikoole jne. Väikese riigi keskne küsimus on, kuidas müüa välismaal, sest toota oskavad paljud. Edasist käsitlust vajavate juhtumitena võib siin Eesti puhul nimetada näiteks puidutööstuse ainult osaliselt kasutatud võimalusi ning Tallink Grupi poolt keerulises valdkonnas ülesehitatud toimivat väärtusahelat.

Väärtusahela kontseptsiooniga arvestamine majanduspoliitikas tähendab kõigepealt selle asjaolu tunnustamist, et tänase elatustaseme juures luuakse suur osa väärtustest viisil ja põhimõtetel, mida see lähenemine kirjeldab. On võimalik elada ka teisiti, aga see tähendab üldjuhul tänasest elatustasemest loobumist.

Riigi majanduspoliitika kujundamise seisukohast on oluline lähtekoht see, et riigi käes on parimal juhul üks kümnendik nendest vahenditest, mida valdab oma positsioone väärtusahelas investeeringute kaudu kujundav erasektor. Siit tuleneb järeldus, et riigi osa oma ettevõtete toetamisel saab olla piiratud, mis omakorda eeldab vahendite valikulist ja keskendatud kasutamist selle riigi ettevõtete positsioonide toetamisel.

Eestis on unikaalseks ressursiks ja sellega seotud tegevuseks mets, puit ja selle töötlemisega saadud tooted. Sektor toodab umbes 5 protsenti Eesti SKP-st (võrdluseks, Nokia andis oma hiilgeajal 3,6 protsenti Soome SKP-st). Selle sektori tegevus hõlmab paljusid keerulisi ja oma sisemiste seaduspärasustega valdkondi alates metsakasvatusest ja lõpetades omavahel tooraine pärast konkureerivate tootjatega. Väärtusahelast lähtuv lähenemine eeldaks, et alustatakse lõpust, s.t. selle hindamiseks, millisel kujul ja millistel turgudel on võimalik müüa selliselt, et hõlmatud oleks suurem osas väärtusahelast koos selle kõige väärtuslikumate osadega. Erasektoris on see teave suures osas olemas.

Riigi osa saaks seisneda selles, et kujundatakse reeglid, räägitakse need osalistega läbi ja lõpuks kehtestatakse kokkulepped. Selle tegevuse koordineeritud ja sihtmärgistatud läbiviimiseks sobib arenduskeskuse idee, mida on arutatud rakendusuuringutega seotus.

Pakun välja mõned printsiibid sellise keskuse jaoks, mida muidugi ei tule igas detailis üks-üheselt võtta. Arenduskeskus tegeleks metsa- ja puidutööstusega ning ehitaks oma lähenemise üles väärtusahela kontseptsioonile. Selle koosseisu kuuluks liikmelisuse (fellow) põhimõttel kümmekond inimest, kes esindaks erinevaid valdkondi, kusjuures oluline on tootmise ja tehnoloogia kõrval müügi, turunduse ja tegevusala võimaliku tuleviku käsitlemine tarbimise seisukohast. Sellega saaks hästi siduda tööstusettevõtete valdkonna spetsiifilise digitaliseerimise toetamise, näiteks plokiahela tehnoloogia juurutamise.

Keskust peaks juhtima tööstustaustaga inimene, fellowship oleks liikmetele kümneks aastaks. Keskus koordineeriks valdkonda ja telliks projekte ka väljastpoolt. Keskus oleks kümneks aastaks kokkulepitud rahastusega, viie aasta järel oleks keskuse tegevuse vahehindamine. Kuna Eesti avalikkus kardab paaniliselt uusi maksumaksja raha eest kavandatavaid üritusi, siis võiks tegevuse ajalist piiratust rõhutada samal viisil nagu tegi NO teater, alustades projektide nummerdamist näiteks number 10-st ja liiguks allapoole kuni number 0-ni. Keskuse rahastamine jaguneks pooleks era- ja avaliku sektori vahel, suurusjärk oleks miljon eurot aastas põhitegevuseks, millele lisanduks tellitavate projektide maksumus. Tegevuse lõppedes võiks keskuse liikmed jätkata üksteist toetava džentelmenide klubina.

Kümme miljonit tundub suur raha, aga see on samas suurusjärgus kirikutele kokkulepitud summaga või Riigikogu poolt jagatava nn katuserahaga. Eesti olulise ressursi parimal viisil kasutamine väärib seda panust.