Eurotsooni lagunemine tooks Euroopasse Venezuela

Lisaks sellele, et hüperinflatsiooni peamiseks tagajärjeks on raha ostujõu ülikiire kahanemine, nii et kokkuvõttes ei ole rahatähed väärt isegi seda paberit, millele nad on trükitud, on pikaajalise hüperinflatsiooni tagajärgedeks elanikkonna vaesumine, nälg, haigestumine, massiline väljaränne jmt.

Tundub, et kuigi sõda, poliitiline väärjuhtimine ning eriti majandussüsteemi muutus ei ohusta enam Eestit või Euroopat, varitseb hüperinflatsiooni oht seoses paljude Euroopa Liidu liikmesriikide – eelkõige euroala riikide – lahkumisega Euroopa Liidust, mille üle aeg-ajalt meedias spekuleeritakse. Ja kui Brexit ei ole eurotsooni seisukohast kriitiline, siis Grexit või mõni muu järgnev "exit" võib põhjustada rahvusvahelises finantssüsteemis doominoefekti, mille tulemuseks võib olla ka majandus- ja rahaliidu (EMU) lagunemine ning hüperinflatsioon.

Sellest kirjutas 2012. aastal Rahvusvahelise Majanduse Petersoni Instituudi vanemteadur Anders Åslund artiklis "Why a Breakup of the Euro Area Must Be Avoided: Lessons from Previous Breakups".

Ajaloos on toimunud terve hulk rahaliitude lagunemisi, ainuüksi Euroopas toimus neid eelmisel sajandil kuus. Ja kui mõne valuutapiirkonna lagunemine möödus suhteliselt valutult (Skandinaavia Rahaliit 1914. aastal, Tšehhoslovakkia 1992. aastal), siis EMU lagunemine (juhul, kui see peaks toimuma) sarnaneks kõige rohkem Habsburgi Impeeriumi (1918), Nõukogude Liidu (1991) ja Jugoslaavia (1992) lagunemisega.

Sarnasus väljendub just selles, et eurotsoon on reaalne rahaliit ühise keskpanga ja maksete mehhanismiga, eurol puudub mingi väline norm, nagu nt kullastandard. Ning mida rohkem rahaliidu liikmesriike, seda suurem on tõenäosus, et rahaliidu lõhestumine toob palju segadust.

Eelmainitud kolme rahaliidu lagunemisega kaasnes paljudes uutes riikides hüperinflatsioon, mille mõõtmed ja kestus olid küll riikide lõikes erinevad. Hüperinflatsioonist tähtsam on vast SKP langus – ajalooliste rahaliitude lagunemiste näidete puhul võib täheldada, et riikidel kulub palju aega lagunemiseelse SKP taseme taastamiseks, vaesemates riikides võtab see mõistagi rohkem aega.

Anders Åslund toob välja, et rublatsiooni lagunemine aastail 1992–1993 on euroala võimaliku lagunemise kõige relevantsem näide, kuna Euroopa majandus- ja rahaliidu laialiminekul võivad korduda rublatsooni lagunemisel tekkinud tagajärjed. Oluline on, et eurotsooni lagunemise tagajärjed ei jagune võrdselt – tugevamad majandused toibuvad hüperinflatsioonist ja majanduslangusest kiiremini kui teised. Ei oleks eriti mõttekas panustada sellele, et mõne euroala liikmesriigi "exit'i" puhul osutub Eesti võitjaks.

Seega, kuigi võib tunduda, et hüperinflatsioon on miski, mis on Euroopa jaoks kaugel nii geograafiliselt kui ka ajaliselt, võib see olla lähemal, kui arvatakse. Eurotsooni tuleks hoida iga hinnaga, kuna selle ülalpidamine tuleb kokkuvõttes odavam eurotsooni lagunemise tagajärgedest. Parim vastus küsimusele „Kes peaks eurotsoonist lahkuma?“ on: kas kõik või mitte keegi.